Zürichi järv

Ma ei ütle Teile, et see saab olema lihtne.
Ma ütlen Teile, et see saab olema seda väärt!

Neid ridu lugesin täna hommikul, küll teises kontekstis, aga tegutsema nad mind ajendasid. Hiljem kordas sama mõtet, suts teises sõnastuses, üle ka minu "fotomaailma tugiisik" Jüri :) Siiras tänu Sulle, et olemas oled!
Noh, ja nii ma siis panoraamide maailma sukeldusin... ülaltoodud tsitaadiread leiavad hetkel minupoolse kinnituse ja alltooduna siis tulemus :)

Panoraam Zürichi järvest ja tolle ümbruses paiknevast on kogutud Uetlibergi vaateplatvormilt. Õnneks viis sellele paigale meid kaunis lähedale rong, kuigi veidikene tuli ka ise veel üles rühkida. Ma ei pea oma füüsilist vormi nõrgaks, ma võin pikki vahemaid tipa-tapa läbida, sealjuures kurnatust adumata, kuid tunnistan, et olen läbi ja lõhki madalmaa asunik, kuna mäkketõusudel sai end ikka kaunis hädiselt tunda, eriti, kui meist inimesi mööda "lendles", kes maailma võlusid enamjaolt kaks korda kauem juba nautimas olnud. Üldpildis piinlik, asjaolusid täpsustades - igati mõistetav :)) Meie kohalik "mägi" küündib merepinnast üle ca 318 meetrit, seesama koht (Uetliberg siis) aga ca 873 m, mis omakorda meie seikluse "kõrghetkele" siiski ca 3,5x alla jäi, samas edasiseks reaalsustaju tekitas :D

Aastal 2010 võtsime nõuks ka tollelsamal järvel laevasõitu teha, mis vältas kokku 4 tundi. Alguse sai reis "vaate vasakust servast", kuhu ta ka lõppes, ehk siis edasi-tagasi sõit, mis kulges sik-sakiliselt üle järve :) Laev või pigem siis praam, toimis ka ühistranspordina järvekaldal paiknevate asulate vahel. Maabudes võttis meid tookord vastu vihmane Zürich, mistõttu siis linnaretk olemata jäi, kuna me polnud varustatud ei vihmavarjude, ega ka -keepidega ning edasised päevad olid juba täismahus ära planeeritud Šveitsi muude võludega tutvumiseks.

Sel aastal siis õnnestus mul ka linnas tiirutada, millest lähiajal ülevaade nii pildis kui sõnas :)


Järvest detailsemalt järgmist: Kohalikus keeles Zürisee, saksakeeles Zürichsee, inglisekeeli tuntud kui Lake Zürich, on banaani kujuga järv, mis hõivab oma kasutusse 88,66 ruutkilomeetrise ala. Järve pikkus on 42 km ning maksimaalne laius 3,85 km. Maksimaalne sügavus 136 meetrit, kohalike sõnul isegi 143 meetrit, veetase 406 meetrit üle merepinna (jällegi! Meie Suur-Munamägi kõigest 318m ümp). Seda läbib Limmati jõgi, mille väljumiskohas asub Zürichi linn. Kohalike sõnul oli järvepind viimati kinnijäätunud aastatel 1962/1963. Järvevee kvaliteeti hinnatakse joogikõlbulikuks.

.... Or do not ;)

Mõne lillekese peale võib nina krimpsu vedada :D Või kes see nüüd teab, mis sedasi ilmet muutma sundis ;) Võib-olla miski nähtu, võib ju olla, et hoopis lahtine kroonleheke, mis kõditama kipub :) No kes see teise pähe ikka näeb, aga hetk on kõnekas - eks igaüks kuulaku ise tolle lugu :-))

Smell the flowers :))

Üks kaunis kevadpäev õe ja tema pojaga, Eestist suts lõunapool, kus ta juba täies võimus :)
Ilm oli ilus ja võtsime ette ühe lõõgastava jalutuse Schliereni linnas. Põnn on eriline looduselemb ning avaldas ühel ajahetkel soovi lihtsalt rohus elu nautida, mina loomulikult otsemaid rakendasin kaamera töösse ja sellest sündis üks armas hulk kaadreid :) Ütlema pean, et põnn tegi kõike oma südame järgi, meie vaid vaatlesime, jälgisime, imetlesime, imestasime :-))
Mu enese südant liigutas vist enim see:

 

















Pilt on pööratud suts nö unelma tooni... no tundus selliselt asjakohane :)

Täiu täis

Suvepäev - siirdusin randa. Päikesevõtmisest ei tulnud aga midagi, sest Päikesel oli puhkepäev - tema pikutas pehmes pilvevoodis ja luges lehte. Õnneks oli mul fotorelvastus ühes, luusisin siis ringi, kui korraga miski isemoodi värviline ja arusaamatu objekt mu tähelepanu köitis. Ämblik, või nagu me neid pikakoivalisi kutsume, õnneämblik... aga üsna õnnetu teine, täitanud, häbelik, rahulolematu. Püüdsin teda portreteerida, aga talle ei sobinud, pages varju, põikles, vist isegi torises - ma ise oleks torisenud küll, kui keegi mu vaevatud olukorda häbematult pilti oleks püüdnud... aidata ma teda ei osanud, kuigi hirmsalt oleks tahtnud. Nii peened koivad ja nõnda parasiite täis... 

Elu, mis parata, on kord selline... mitmekesine.

Vainopeal - kus siis ikka mujal :))

Sinna mind kisub, olgu see ilm milline tahes :)
Viimatisel käigul, päev peale ähvardavat Katiat, avastasin, et rannajoon oli tormiga taaskord ilmet muutnud, meri närib endale kaldast kogu aeg lisaruumi - varsti vist on metsaall väljas. Aga loodetavasti on selleni veel aega, kuid pilk merele näitas järgnevat:

Lainete tembud vaadatud, Päikese loojumine samuti, säädsin autonina kodupoole.

Kuna sealses külakeses on neid rannaalasid rohkem kui üks, otsustasin teha ka teise peatuse ning kaeda, mismoodi on olukord Vainopea Kabeli taga - sinna oli laskumas juba öö omade võludega, mida ma mitte niisama ei saanud vaadata, vaid ikka - läbi kaamerasilma ja sooviga jäädvustada seda ilu, mis mõneks ajaks lihtsalt unistavalt vaatama naelutas :)

Kunagi ma loodan, et taipan, mis on see magnet, mis mind aina ja aina ja ikka uuesti sellesse rannakülla tõmbab... ja seda juba pisikesest plikast peale, siis kui seal veel kurjad piirivalvurid olid ja öösel merevette ei lubanud... :)

Kliimasoojenemine???

Täna oli mõnusalt soe ning viimaks ka vihmane ilmake... vihmasabinaga, olgu öeldud, mitte äikesetormiga või mõne muu jõulise ilmailminguga...

Uitasin ma aias, kui ühtäkki teispool aeda miski mu pilku püüdis ... ei suutnud ma uskuda oma silmi... 

Tundub, et sel soojal suvel on tagajärg :D Loodetavasti ainus selline uue liigiga tagajärg - mingeid putukaid ja madusid me vist eriti ei ootaks... 
Selline rahulik sell on igati teretulnud - muruniitmist ehk ka harvem ;)

Võtsin oma julgusenatukese kokku ning viskusin "tulnuka" ette käpuli, paludes luba portreeks - tundub, et tal polnud selle vastu midagi - seni, kuni ma ta püha söömaaega ei sega...

Tore isend, kuid minu jaoks suts uje ning igav :) aga võib-olla ta lihtsalt nautis oma sööki...

Lähemalt uurides selgus siiski, et loomake on vaid "maale puhkama" toodud linnakärast. Veel sellise õnnetu saatusega, et eelmine pererahvas tüdines tast väidetavalt ära ning heitis siis lemmiku üle loomaia tara, lootusega, et ta sealt ehk kodu leiab... Tallinna Loomaaed ei vaimustu sellistest teguviisidest - nad ei ole siiski varjupaik hüljatutele, kuid Kilbi (nimi jäi mul täpsustamata) õnneks leidus lahke pere, kes ta oma hoolde võttis ja vahel nüüd siis sedasi pealinnakärast väikelinna puhkama ja "kodutoitu" nautima toob :)

Veidike värve kevadest

Peale pikka üksluist valget perioodi oli üsna hea meel siit-sealt värvilaike leida. 

Murulapp ise on suht troostitult luitunud ilmega - veel, aga seda kaunimad näivad sellest päikesepoole pürgivad lilleõied.

Tänaseks on muidugi enamjaolt metsaalusedki sinililledest rikkalikult kaetud, sekka ülaseid ja paiseleheõisi, kuid sellest hoolimata poetan siia oma möödunudnädalsed aialeiud :)

See üksik kaunitar on sünnist saati sama tooni olnud, kuid järgmine paar on lasknud end ilmselt mingist sursugusemast (ehk safranist?) tõumäärangust mõjutada, kuna algselt olid nad valged, väheste lillakate juttidega :) Tänaseks on need õied omandanud ühtlase helelilla värvi.

Selliselt murulapist kasvavad lumikellad on minu suureks nõrkuseks - ma võiks neid tunde kõhuli murul lebades imetleda :))