pühapäev, 10. oktoober 2010

Uneajast Viru rabas

"Merje, mis arvad, kui läheks homme pool 6 rabasse? Kujuta ette seda härmatist, udu, tõusvat...."
"Päikest... Muidugi lähme!"
Pikalt mõtlemata otsustatud -Viru raba, me tuleme!
Äratus, laupäeva hommik, 02. oktoober, kell 04.50, piknikukott soojade jookide ja kehakinnitusega kokku, fotokott juba hakkamas, minekule. Teekond kujunes küll plaanitust aeglasemaks, kuna kogu ilm oli mattunud läbipaistmatusse uduvatti, aga kohale me saime. Hinges küll mõningane ärevus, et kas udu ka rabas teed leida laseb, kas piltida saab jms asjatud mured :)
See mis meid rabas ees ootas oli lihtsalt võrratu. 
Meid võttis vastu õrn uduloor, härmas rabamaastik ja nõrk tõusva päikese kuma - hingematvalt kaunis.

Sõnad on siinkohal jõuetud, pakun ülevaadet fotode näol.
Kord avanes meile klaarim vaade, kord udusem - ning päikese tõustes hakkasid laukasilmad väga mõnusalt aurama, luues sellise mõnusa müstilise uduloori.
Mingil ajahetkel oleks aga keegi justkui värvid vaateilt maha kruvinud - see kajastub ka fotodelt, ei ole töötluse tulem, vaid ongi pea, et mustvalge originaalfoto. 
 Sellele tilgakesega pildile on jäänud näha ka piiskadena mahalangev udu.
Vanarahvas teab öelda, et kui udu langeb maha, tuleb ilus päikseline ilm - see ütlus peab paika!
  
Ja värvivaene see retk siiski ei olnud - värve leidus rabas väga palju ja igale maitsele :) nagu see sambalaik siin.

Udu langedes tekkis ämblikuvõrkudele kaunis pärlendus, mis tegi nad ka kergemini märgatavaks ning sütitas tõsise tuhina neid pildile püüda. Neid oli seal väga-väga palju :-)

Seda veepiirile rajatud võrku pilti püüdes ma kohe ei märganudki, et pärlid nii kaunilt ka veepinnal peegelduvad...
Too sillake on peaaegu et rabatee lõpusirgel ning millelt tagasivaates tekkis mul nähtule pealkirjaks: Sillake vaikusesse...   
Oli mõnus hommikupoolik, mille eest siiras tänu kaasseiklejatele Merkale ja Avele!

kolmapäev, 29. september 2010

Seljamäe seene-eri :)

Nagu eelnevalt juba jagatud sai, veetsin sügise esimese laupäeva Seljamäe loodusõpperajal.
Tänavune sügis on "korilastele" eriti meelepärane. Mets on seeni täis. Kui kuni poole maani oma matkast suutsime  end talitseda ning loodust imetleda, siis mingil ajahetkel sai korilane meis võitu, mille tulemusena kandsin mina koju korraliku kotitäie mõnusaid männiriisikanööpe :), kaasmatkaja kotikese kukeseeni ning nutsaka jõhvikaid. Talvel hea keldrist võtta ja retke meenutada. 
Aga otseloomulikult ei jäänud unarusse ka "fotokorilus". Selle saagi pistan siia kõigile huvilistele "mekkimiseks"
Selle pildi ristisin ma "Ahnepätsu paradiisiks" - niipaljukest kui silm haaras, olid vaateväljas seened-seened-seened :D
 Seda kaunitari nimetaks ma "Daam punase kübaraga" ning lisaks, et kübaranõelgi olemas :)
 Siin piiluvad otse raja ääres samblast välja "Kaksikud"
 Siis püüdis pilku üks paljurahvuslik seenekänd.
 See seenenööp oli nii armas omas pesas, et teda ma kotti lõigata ei raatsinudki.
 Ja siis keskpaiga teed uudistas ilmailu üks kena "Punamütsike"
Olgu siinkohal mainitud, et see metsarada ei ole just eriti rohkelt tallatav.

 Putukatega püüan ma siiani sõprust sobitada, mõningased edusammud on märgatavad, aga suureks neid pidada ei saa. Selle pildi napsamisel veendusin ma, et ämbliku-Ärtu oli vist rohkem häiritud kui mina. Temal näis olema lausa paaniline hirm, et ma pildi asemel ta seent himustan, sest mu lähenedes sirutas ta end litsuvalt seenele, iga keharakk rõhutamas žesti: "MINU!"
 "Seenemikk"
 Sellele vaatele tekkis kohe pealkirjaks "Seljamäe seenerada"
Ning lõpetuseks "Unistus Jaapanist"

Päev Seljamäe õppematkarajal


Möödunud päikselisel laupäeval otsustasime, et teeme tutvust mõne uue matkarajaga. Valik langes Seljamäe looduseõpperajale.
Seljamäe looduse õpperada asub Lääne-Virumaal Vinni vallas Tudu metskonna maadel ning teeb ringi ümber Punasoo lõunaosa.  
Muistendi järgi saanud Punasoo oma nime järgmiselt: Kalevipoeg olla naabruses asuvat Sirtsi sood üles kündnud. Kui ta pärast töö lõpetamist hobuse puhkama jätnud, tunginud hobusele kallale hundid. Nad murdnud Kalevipoja hobuse Punasoo kohal maha, soo saanud nime murtud hobuse vere järgi.  
Õpperaja on loonud Tudu metskond. Tähistatud raja kogupikkus on veidi üle 5 km, millest väidetavalt rokem kui 1 km kulgeb laudteel. Rada on loodud ennekõike nendele, kes tahavad aega veeta looduse rüpes ja peavad lugu puutumatust loodusest. 
Vaated olid tõesti kaunid ning ilm suisa suviselt soe.
Auto pargitud, asusime siis metsateele, alustuseks jupike metsarada, siis tõus Seljamäele, trepist :) Oli ka võimalus nn mäkke ronida.

Rada läbib metsa- ning osaliselt ka rabamaastikku. Minu kurvastuseks ei jäänud meile silma ainsatki rabajärve ega laugastki, see võib ühelt poolt olla tingitud ka sellest, et mingil osal Punasoost toimub turba ammutamine. On raske uskuda, et selline tegevus ümbritsevale loodusele oma jälge ei jäta. Kuid tõele au andes, ei kaldunud me ka rohkem kui sammuke laudteelt kõrvale, kuna rajale minnes olime otsustanud, et kummikuid jalga ei pane. Kohalikelt uurides saime selleks ka julgust juurde, sest nad kinnitasid, et laudteid tallates ei teki meil ka vajadust. See pidas paika.

Loodus on seal tõesti pea, et puutumatu - kui puu langeb, siis sekkutakse vaid niipalju, et rada vabastatakse. Kui aga kannatab raja ümber suunata, siis jääbki langenud puu oma viimsesse paika, kuniks aeg oma töö teeb...

See sillake aitas matkajat kuiva jalaga üle põdraallikate - mis olid või on siiani, põtradele joogipaigaks. Need allikad ei olegi tavapärased allikad, sest need ei toitu põhjaveest, vaid joogikohtade vesi on soovesi,  mis pressitakse vee enese survel turbasamblast välja, tegu on rabaojaga.
Rajal saab vahepeal ka jalgu puhata, lõket teha ning keha kinnitada. Lõkkepuud on kenasti varjualuse kõrval tuletegijat ootamas, kehakinnitus tuleb omal ühes võtta. Meilt ootavad rajahooldajad, et matkajad endast jälgi prügi jms näol maha ei jäta. Me oleme oodatud ning meil palutakse külalislahkust mitte kuritarvitada - et oleks kasvõi enesel hea meel tagasi tulla.

Raja pikkuseks oli 5 kilomeetrit, aga mina olen absoluutselt veendunud, et metsa- ja matkaradade 5 km ei ole ekvivalentne tsivilisatsiooni 5-e kilomeetriga :D. Arvamuse kujundab asjaolu, et metsas kulub aega ca 1 tund kilomeetrile, linnas... võib sama aja kulutada ehk kaubanduskilomeetrile :)
Noh, on nende kilomeetritega kuidas on, päev oli mõnus ja meelikosutav, olgugi, et kodus sai neid tüütuid põdrakärbseid kuuma vanniga tükk aega tõrjuda :)

Koduteel aga avastasime, et keegi on püüdnud vist kuud tõrvamas käia:

neljapäev, 23. september 2010

Folk pildis

 

Kuna ma siin vahepeal sain agiteerivaid ja hurjutavaid märkusi, et jutt võiks ikka piltidega illustreeritud ka olla, siis pistan välja mõned helgemad hetked Viru Folk 2010-st.  
Üritus ise vältas kolm päeva, ehk siis ajavahemikus 06. - 08. august 2010 ning toimumispaigaks Käsmu kapteniküla, mis paikneb Lahemaa rahsvuspargi alal. Ja ma tean, et Viru Folgi vaimne sünnipaik asub Lahemaa Matkakeskuse saunas, ehk siis tore mõte selliseks ettevõtmiseks sündis seal :)
Mina paraku olin nii laisk, et reedeõhtul end kuhugi välja vedada ei viitsinud ning sestap sai folgitud 07. ja 08. augustil.
Põhirõhk läks siiski esinemiste kuulamisele-nautimisele, kuid aeg-ajalt taipasin ka mõne klõpsu teha. 

Avapauguks sai mulle Taulide ja sõprade kontsert - väääga väärt kõrvapaitus. 
Perenime Taul kandis laval kolm kena naisterahvast Triinu, Anu ja Tuuli, selgitusest aga ilmnes, et ainult kaks neist on omavahel õed - Anu ja Triinu, kolmas - Tuuli, on samast suguseltsist. Ja kui mälu alt ei vea, siis kolmekesi kooslaulmine toimus avalikult esmakordselt. See oli kena kuulata, sestap loodan, et ei jäänud viimaseks korraks :)
Ja kui on aset leidmas selline vägev üritus, siis on otseloomulikult kohal ka igas kaliibris pildipüüdjaid. Mina napsasin oma aparaati neist ühe, kes on toredas Delfi pildisaidis äärmiselt kirglikult vihatud, kuid kelle teravad ja otsekohesed ütlemised minule kamaluga tarkust külge on suutnud pookida. Nimesid mainimata libistan siia aukartustäratava persooni pildil ;) Siira lugupidamisega!
Kogu Käsmu kapteniküla oli täis pillutatud lavasid.
Ühel ajahetkel võtsid Metsalaval kohad sisse Tuulelõõtsutajad - taaskord üks sümpaatne avastus, kes rahvast lõbustanud-tantsutanud juba kümmekond aastat.
Ning üheks ilusaks hetkeks kujunes pühapäevane kohtumine Tõnis Mägiga. 
Mäks ei petnud ootusi-lootusi. Rahvast oli teda selles meeletus kuumuses kuulama tulnud üüratumalt palju - vanameister oli meeldivalt hämmingus, uurides meilt - oma publikumilt, et kas meil tõesti ei oleks olnud meeldivamat tegevust selleks kuumaks keskpäevaks... Mina arvan, et midagi meeldivamat oleks olnud raske välja mõelda... Kaunis ja hingestatud esinemine, mida toetasid oma panusega Kärt Johanson, Robert Jürjendal ning Citra Krista Joonas.

Lõpp kujunes folkimisel, nagu varemalt kirjutatud, tormiliseks :)
Järelvaade tormi tööle:
Ja kui keegi vaid küsiks puudelt: "Kuhu see marutuul läks?" Siis vastus on neil valmis: "Sinna!"
Kohtume Viru Folgil 2011!
Kohtumispaik ikka Käsmus! 
Toimumisaeg 12. - 14. augsut 2011 :):):)

esmaspäev, 9. august 2010

Vaheraport - folkimisest

Kuna siin vahepeal sai usinasti töölisrahvamassi tagasi sulanduda, sellesekka folkimised ja tõlkimised, siis reisikirjad jäid veidike unarusse :)
Tänaseks oli tõsine plaan end järjele upitada, aga öeldakse, et "Inimene plaanib, Jumal juhib". Juhiti siis olusid nõnda, tuuleke võttis pühapäeval nõuks hullata ning ühendas meid särtsust lahti... ma siis plaanin edasi ;)
Aga Folgipidu, nii nagu meedia juba kajastas, lõppes puändiga - eile, 08. august, Käsmus lõpusirgele jõudma pidav Viru Folk lõpetati Ukrainast kohale tulnud bändi Haydamaky ning võimsa tormi ühistööna. Esinejal kahjuks jäi rõõm vaid kahe loo esitamiseks, seejärel võttis publiku oma valdusesse äikesetorm. Vabandage väljendit, aga kuradima uhke vaatemäng looduselt. Kuna see oli ühtlasi ka väga vesine, ei ole pakkuda fotokroonikat. Kirjelduseks pole sõnu, või noh, ei ole oskust neid ritta sääda vist, et muljet edastada.
Aga ei saa vaikida kah :)
Publikum nautis hoogsat ning köitvat vaatemängu laval (no midagi sellist) ning ühtäkki oldi sunnitud seljataha kiikama - sealt tuli jäiste tulesähvatuste saatel ÖÖ, kaasas vesine, ilmselt nii vihma- kui mereveetäitega, tule- ja tuulemüür. Minu haaras see lodusjõudude võimsus hetkeks oma kütkestavasse lummusesse, aga enamus publikust hakkas paanikas varjualust otsima. Lummast pääsnuna taipasin kotist kilekeebi õngitseda ning suht viimsel sekundil sain end ja fotokotti sellesse tõmmatud, kui ... PAUHH... olin märg kui vettekastetud kassipoeg. Paigal- ning püstipüsimiseks läks vaja kogu rammu.
Torm andis laval toimunule ka omalt poolt võimsust ning effekti juurde või oli see vastupidi... igastahes - see hetk oli MEGA kõigile meeltele. Kahjuks ei suutnud lava tuult trotsida ning selliselt siis lõppes ka Viru Folk 2010. Millegipärast arvan ma, et Haydamaky poisid oleks jätkanud tormi trotsides, kuid katuseta peakohal vihmas elektripillidega ei ole vast kõige ohutum ning särtsusüsteem ise vandus kahjuks kah tormile alla.
Tulevärki ei olnud tarvis seekord taeva lasta, selle kinkis taevas sedapuhku ise meile :))

Teekond kodupoole andis aimdust mida siis "kaunis maru" endaga veel kaasa tõi ning see ei olnud kena, ei olnud lummav, ei olnud imetlusväärne... Imetlust aga väärib looduse vägi.
Musta kroonikat kajastatakse hetkel kõikjal - mina seda siinkohal omalt poolt ei toida... Lihtsalt koletumalt kurb on vaadata...


reede, 30. juuli 2010

Retk Šveitsi - Zürisee ehk Zürichi järv

Neljapäeval otsustasime, et lähme Šveitsi suurima linna Zürichi järvele laevasõitu nautima. Kohalikus keeles Zürisee, Saksakeeles Zürichsee, inglisekeeli tuntud kui Lake Zürich, on banaani kujuga järv, mis hõivab oma kasutusse ca 88 ruutkilomeetrise ala. Järve pikkus on 42 km ning maksimaalne laius 3,85 km. Maksimaalne sügavus 136 meetrit. Seda läbib Limmati jõgi, mille väljumiskohas asub Zürichi linn. Järvevee kvaliteeti hinnatakse joogikõlbulikuks.
Vetel seilavad laevad, mida kasutatakse ühistranspordiks ja neidsamu ka ringsõiduks. Valikus on erinevate kestvustega ringsõidud, nt 2,5 tundi, 3 tundi või 4 tundi. Kuna ilm oli (veel) ilus, siis valisime meie maksimumpikkusega ringi, sest see läbib järve ühest otsast teise ning toob algusesse tagasi. Mõnus logelemistripp :) Selleks puhuks tuleb soetada endale vastav pilet nö ühistranspordile.

Ühistranspordist siinkohal paari lausega niipalju, et turistidel on seal võimalik enesele soetada 4-päeva pass, hinnaga 190 CHF ning see kehtib neljal järjestikkusel kalendripäeval. On võimalik osta ka 24 tunni pileteid (hinna jään siinkohal võlgu - ei meenu), Zürichi puhul aga ka 9 tunni pilet, mis kehtib sealjuures absoluutselt kõikides ühistranspordiliikides: rong, buss, tramm, laev. Kuna pikemateks reisideks plaanisingi soetada selle 4-päeva passi, mil on samasugune kasutusvõimalus, siis Zürichi puhul läks kasutusse 9 tunni pilet, hinnaga 23 CHF. Loomulikult on võimalik soetada ka kindlasse sihtkohta pileteid, aga kui on plaanis rohkem seiklemist ning selleks sobivad seal rongid suurepäraselt, sest see võrgustik on väga hästi toimiv ja ajaliselt paindlik ning võimalusterohke, tasub kaaluda päevapiletit või turistipassi. Meie tegime seal jämedaid kalkulatsioone ning jõudsime arusaamani, et isegi kui ei seikle kõike 4 päeva järjest, tasub see pass oma hinnaga ka nt 3 täispäeva juures ära, sest eraldi pileteid soetades läheb siiski kulukamaks - seda siis meie reisplaanide puhul arvestatuna.
Autoga reisides on kindlasti see eelis, et on võimalik peatuda oma soovide järgi - ühistranspordiga seda võimalust teadupärast ei ole. Kuna enamuse ajast liikusime seal õe ning pisilasega kolmekesi ringi, sobis meile rong imehästi - andis kindlust, et jõuame ikka soovitud sihtpunkti ;)

Teemasse tagasi sukeldudes, nagu mainitud - kasutasin ma 9 tunni Zürichi ühistranspordi piletit. Kui muul juhul oleks nt autoga sõitnud, siis teadmiseks: pilet sellele laevareisile maksis sama summa 23 CHF.
Laev ei sõida mitte sirgjooneliselt ühest järve otsast teise, vaid sik-sakitades põiki üle järve ühest sadamakesest teise - transportides, nagu öeldud, kodanikke erinevate sihtkohtade vahel.

Päev oli ilus, aga oli tunda temperatuurilangust ning hoiatati äiekesetormi eest.

Varasem kuumaperiood oli mäed üles soojendanud ning õhutemperatuuri langedes hakkasid nood aurama, paiguti jäi mulje nagu neil kasvav mets suitseks. Vaated muutusid hägusemaks ja (s)udusemaks, mis hakkas minu tuju rikkuma. Sest see udu oli pigem selline ühtlane vaadet looritav mass, justnagu vaataks läbi häguse klaasi või kile. Hiljem mõtlesime, et see võis ju tegelikult kohati olla ka järv, mis päikesekuumas auras, sest kespaiga veekogu kaldale piilumised olid hägusemad kui kaldaäärsed- siis jäi vinesse vaid kõrguv mäemassiiv ... ei teagi nüüd...

Kolmveerand seiklusest kulges siiski lõõskavas päikeses (mägede auramist see ei vähendanud), viimasel veerandil saime vihma ning õhtupoolikuks plaanitud Zürichi fotosessioon kannatas sedavõrd, et pilte sai kaameraga riskides vihmas napsatud, aga korralikku turistiringkäiku ei sündinudki - veel üks mõjuv põhjus tagasiminekuks. Vihmavarjusid polnud meil olemaski veel. Nende omanikeks saime alles järgmisel päeval - olude sunnil. Etteruttavalt mainin, et ilm keeraski sealtmaalt ära sügiseseks.

Minu jaoks oli uus ja põnev tähelepanek, et väga paljudel majadel, mis järvekaldal veepiiril asusid, olid nö paadigaraazid. Võib vist päris kena olla, aga kõrgveega ka ohtlik, selline veetee äärne elukoht.
Ning praktiliselt igal "laevajaamana" paikneval asulal oli oma kirik. Hilisemad retked veensid, et need kuuluvadki tõenäoliselt igasse asulasse mis iganes kunagi rajatud on. On ju ütluski "Kirik keset küla" - sel maal on sel väga otsene tähendus - sõnasõnaline mõte.