esmaspäev, 9. august 2010

Vaheraport - folkimisest

Kuna siin vahepeal sai usinasti töölisrahvamassi tagasi sulanduda, sellesekka folkimised ja tõlkimised, siis reisikirjad jäid veidike unarusse :)
Tänaseks oli tõsine plaan end järjele upitada, aga öeldakse, et "Inimene plaanib, Jumal juhib". Juhiti siis olusid nõnda, tuuleke võttis pühapäeval nõuks hullata ning ühendas meid särtsust lahti... ma siis plaanin edasi ;)
Aga Folgipidu, nii nagu meedia juba kajastas, lõppes puändiga - eile, 08. august, Käsmus lõpusirgele jõudma pidav Viru Folk lõpetati Ukrainast kohale tulnud bändi Haydamaky ning võimsa tormi ühistööna. Esinejal kahjuks jäi rõõm vaid kahe loo esitamiseks, seejärel võttis publiku oma valdusesse äikesetorm. Vabandage väljendit, aga kuradima uhke vaatemäng looduselt. Kuna see oli ühtlasi ka väga vesine, ei ole pakkuda fotokroonikat. Kirjelduseks pole sõnu, või noh, ei ole oskust neid ritta sääda vist, et muljet edastada.
Aga ei saa vaikida kah :)
Publikum nautis hoogsat ning köitvat vaatemängu laval (no midagi sellist) ning ühtäkki oldi sunnitud seljataha kiikama - sealt tuli jäiste tulesähvatuste saatel ÖÖ, kaasas vesine, ilmselt nii vihma- kui mereveetäitega, tule- ja tuulemüür. Minu haaras see lodusjõudude võimsus hetkeks oma kütkestavasse lummusesse, aga enamus publikust hakkas paanikas varjualust otsima. Lummast pääsnuna taipasin kotist kilekeebi õngitseda ning suht viimsel sekundil sain end ja fotokotti sellesse tõmmatud, kui ... PAUHH... olin märg kui vettekastetud kassipoeg. Paigal- ning püstipüsimiseks läks vaja kogu rammu.
Torm andis laval toimunule ka omalt poolt võimsust ning effekti juurde või oli see vastupidi... igastahes - see hetk oli MEGA kõigile meeltele. Kahjuks ei suutnud lava tuult trotsida ning selliselt siis lõppes ka Viru Folk 2010. Millegipärast arvan ma, et Haydamaky poisid oleks jätkanud tormi trotsides, kuid katuseta peakohal vihmas elektripillidega ei ole vast kõige ohutum ning särtsusüsteem ise vandus kahjuks kah tormile alla.
Tulevärki ei olnud tarvis seekord taeva lasta, selle kinkis taevas sedapuhku ise meile :))

Teekond kodupoole andis aimdust mida siis "kaunis maru" endaga veel kaasa tõi ning see ei olnud kena, ei olnud lummav, ei olnud imetlusväärne... Imetlust aga väärib looduse vägi.
Musta kroonikat kajastatakse hetkel kõikjal - mina seda siinkohal omalt poolt ei toida... Lihtsalt koletumalt kurb on vaadata...