Täiu täis

Suvepäev - siirdusin randa. Päikesevõtmisest ei tulnud aga midagi, sest Päikesel oli puhkepäev - tema pikutas pehmes pilvevoodis ja luges lehte. Õnneks oli mul fotorelvastus ühes, luusisin siis ringi, kui korraga miski isemoodi värviline ja arusaamatu objekt mu tähelepanu köitis. Ämblik, või nagu me neid pikakoivalisi kutsume, õnneämblik... aga üsna õnnetu teine, täitanud, häbelik, rahulolematu. Püüdsin teda portreteerida, aga talle ei sobinud, pages varju, põikles, vist isegi torises - ma ise oleks torisenud küll, kui keegi mu vaevatud olukorda häbematult pilti oleks püüdnud... aidata ma teda ei osanud, kuigi hirmsalt oleks tahtnud. Nii peened koivad ja nõnda parasiite täis... 

Elu, mis parata, on kord selline... mitmekesine.

Vainopeal - kus siis ikka mujal :))

Sinna mind kisub, olgu see ilm milline tahes :)
Viimatisel käigul, päev peale ähvardavat Katiat, avastasin, et rannajoon oli tormiga taaskord ilmet muutnud, meri närib endale kaldast kogu aeg lisaruumi - varsti vist on metsaall väljas. Aga loodetavasti on selleni veel aega, kuid pilk merele näitas järgnevat:

Lainete tembud vaadatud, Päikese loojumine samuti, säädsin autonina kodupoole.

Kuna sealses külakeses on neid rannaalasid rohkem kui üks, otsustasin teha ka teise peatuse ning kaeda, mismoodi on olukord Vainopea Kabeli taga - sinna oli laskumas juba öö omade võludega, mida ma mitte niisama ei saanud vaadata, vaid ikka - läbi kaamerasilma ja sooviga jäädvustada seda ilu, mis mõneks ajaks lihtsalt unistavalt vaatama naelutas :)

Kunagi ma loodan, et taipan, mis on see magnet, mis mind aina ja aina ja ikka uuesti sellesse rannakülla tõmbab... ja seda juba pisikesest plikast peale, siis kui seal veel kurjad piirivalvurid olid ja öösel merevette ei lubanud... :)