Uneajast Viru rabas

"Merje, mis arvad, kui läheks homme pool 6 rabasse? Kujuta ette seda härmatist, udu, tõusvat...."

"Päikest... Muidugi lähme!"

Pikalt mõtlemata otsustatud -Viru raba, me tuleme!

Äratus, laupäeva hommik, 02. oktoober, kell 04.50, piknikukott soojade jookide ja kehakinnitusega kokku, fotokott juba hakkamas, minekule. Teekond kujunes küll plaanitust aeglasemaks, kuna kogu ilm oli mattunud läbipaistmatusse uduvatti, aga kohale me saime. Hinges küll mõningane ärevus, et kas udu ka rabas teed leida laseb, kas piltida saab jms asjatud mured :)

See mis meid rabas ees ootas oli lihtsalt võrratu. 

Meid võttis vastu õrn uduloor, härmas rabamaastik ja nõrk tõusva päikese kuma - hingematvalt kaunis.

Sõnad on siinkohal jõuetud, pakun ülevaadet fotode näol.
Kord avanes meile klaarim vaade, kord udusem - ning päikese tõustes hakkasid laukasilmad väga mõnusalt aurama, luues sellise mõnusa müstilise uduloori.

 

Mingil ajahetkel oleks aga keegi justkui värvid vaateilt maha kruvinud - see kajastub ka fotodelt, ei ole töötluse tulem, vaid ongi pea, et mustvalge originaalfoto. 

 

 

 

 Sellele tilgakesega pildile on jäänud näha ka piiskadena mahalangev udu.

Vanarahvas teab öelda, et kui udu langeb maha, tuleb ilus päikseline ilm - see ütlus peab paika!

  

Ja värvivaene see retk siiski ei olnud - värve leidus rabas väga palju ja igale maitsele :) nagu see sambalaik siin.

Udu langedes tekkis ämblikuvõrkudele kaunis pärlendus, mis tegi nad ka kergemini märgatavaks ning sütitas tõsise tuhina neid pildile püüda. Neid oli seal väga-väga palju :-)

Seda veepiirile rajatud võrku pilti püüdes ma kohe ei märganudki, et pärlid nii kaunilt ka veepinnal peegelduvad...

 

Too sillake on peaaegu et rabatee lõpusirgel ning millelt tagasivaates tekkis mul nähtule pealkirjaks: Sillake vaikusesse...   

Oli mõnus hommikupoolik, mille eest siiras tänu kaasseiklejatele Merkale ja Avele!