Nagu ennamalt mainitud sai, oli voodikoht linnakeses nimega Schlieren. Linn paikneb Limmati jõe ääres, jäädes Zürichi linnast vasakule, ca 400 meetrit üle merepinna, hõivab ca 6,4 ruutkilomeetrist ala Šveitsi pinnast ning seal elab ca 15,5 tuhat elanikku, see arv on aga pidevas kasvamises. Mina pesitsesin pildilolevas majakeses, mis asub Uitikoner Strassel. Uitikon ise on järgmine linnake, mis paikneb juba kõrgemal mäejalamil. Ülevalpool asuvate majade akendest avaneb erakordselt mõjus vaade, kust on kätte näha ka meie järgnevate päevade vaatluseesmärgid, ehk siis märkimisväärse kõrgusega mäed, nagu Rigi ja Pilatus. Nendest veidi hiljem.
Saabumisele järgmisel päeval, 20.juulil, otsustasime võtta vaikselt ja rahulikult ning tiirutasime kodulinnas ringi. Kuna õde on isegi seal suht värske asunik, siis ei tea me veel pikka juttu veeretada. Üks oluline äramainimist vääriv tõsiasi on see, et hetkel on Schlieren Šveitsi enim ehitatav linn, see on seotud nii elanikearvu pideva kasvu-, kui ka majandustegevuste laienemisega.
Turisti ja uudistajana ringi liikudes riivasid minu silma küll sealsed tornkraanade hordid. Suht sageli jäi kaamera tõstmata, sest esiplaanil "uhkeldas" tornkraana... Samas on see koha jätkusuutlikkuse huvides möödapääsmatu. Aga vaated, mis pilku püüdsid on sellised:
Linnakeses peab üks elanik lihtsalt nö miniloomaparki, kus üheskoos siblivad kanad, hüppavad jänkud ning kepsutavad kitsed. Meie väikemehele on see kiigeplatsi kõrval teine lemmikpaik, kuhu minna - aga lusti pakkusid nood pudulojused meilegi. Üks sokk oli end puule vinnanud ning räsis seal hoolega puukoort, päris pikka aega sikutas. Hiljem kui tiiruga tagasi temani saime, siis juba krõbistas seda saaki läbi närida. Rahulolevalt.
Sellises stiilis maju leidub sealmaal suht sageli. Mulle meenutasid need "aegu ammuseid" kui ma ise veel Saksas elutsesin. Sümpaatsed igati. Siin nüüd sama maja kahest küljest.
Kirikuid on sel maal äärmiselt palju, isegi Schlierenis oli neid rohkem kui üks. Ning... mulle alguses absoluutselt harjumatu asjaolu oli see, et sealsed kirikukellad teatavad sulle absoluutselt igast veerandtunnist. Seal olles sain ma tõelise olemuse lause: "õnnelikud inimsesed kella ei vaata" kohta selgeks. Nimelt - seda polegi sul vaja teha, sest iga veerandi tunni tagant teatab pimm-pomm mis aeg on, ehk siis igal täistunnil kaigub neli "veerandtunnirütmis" kellalööki, millele järgneb siis täistundide arv pimm-pomme, terake tempokamalt. Omal tuleb siis see meeles pidada, sest veerandtunnil kajab sulle üks helin, pooltunnil kaks, kolmveerandit kuulutavad kolm ning uut täistundi taas neli helinat, järgnemas tundidearv. Ja seda minu mäletamist mööda ööpäevringi. See aga pole kaugeltki veel kõik... mingil ajahetkel, päevasel ajal, hakkavad vastakuti kaikuma kahe torni kellad ning musitseeritakse kokku ca 10 minutit. Kui mind see esiti häiris, siis aegamisi tekkis harjumus ning Eestis, ma pean tunnistama, tundsin ma sellisest ajateatamisest suisa puudust. 
Seisame Limmati jõe ääres, vaade üle maisipõldude (kraanadega) Schlierenile. Nende põllulappide juures oli teade, et tegu on mahepõllundusega.
Limmati jõgi voolas üsna kiirelt, aga sellest hoolimata oli vesi suht soe, proovisime järgi seal solberdades ning hulpijaid ning mõnulejaid leidus ka :) Esimene märkamine viis minu ja õe kergelt paanikasse, sest käed-jalad veest väljas siputas vetevoos üks vanem härra, kes meile lähenedes kohalikus keeles reipalt "Hoi! Schöne Mädels!" (ma kohalikku kirjaviisi ei oska, panin saksakeeli) hõikas, mis siis kodukeeli oleks: "Hei! kenad neiud!" ja järgnes midagi (Šveitsisaksakeeles), mis minu keeleteadmistele tuginedes oleks pidanud olema "jumalik ilm ja vesi". Paanika seljatatud, taipasime, et taadu NAUTIS seda tegevust täiel rinnal ning see tegi meid isegi kergelt kadedaks, sest ilm oli ääretult palav. Rohkemaks aga kui varbaidpidi vette minek, meil julgust ei jätkunud - pole ettevalmistust sellises voolus oma tahte läbisurumiseks :)
Edasi aga lihtsalt märkamisi
See muinasjutumaa oleks tahtnud suts paremat võttenurka, aga no ei saanud ligi ja võõrasse aeda ei tihanud sisse ka sadada... aga niisama mööda minna ka ei kõlvaud ju ometi ;)
Aga siinse maja kohta ütles õeraas, et see on ta lemmik. Koos arutledes jõudsime põhjuseni, et see sarnaneb suht nö kodusele ehitusstiilile - on terake eestilik, küllap see ta soosingusse seabki.Loodetavasti saab too linnake varsti valmis, kraanad kaovad ning vaated paranevad - sest tegelikult oli tema nö natuke orus, natuke mäejalamil paiknemine kena - sooviks seda ka näidata, tornkraanadeta esiplaanil :)
Selle kena nartsissivärava taha jätangi siis valmimist ootava Schliereni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar