Seljamäe seene-eri :)

Nagu eelnevalt juba jagatud sai, veetsin sügise esimese laupäeva Seljamäe loodusõpperajal.

Tänavune sügis on "korilastele" eriti meelepärane. Mets on seeni täis. Kui kuni poole maani oma matkast suutsime  end talitseda ning loodust imetleda, siis mingil ajahetkel sai korilane meis võitu, mille tulemusena kandsin mina koju korraliku kotitäie mõnusaid männiriisikanööpe :), kaasmatkaja kotikese kukeseeni ning nutsaka jõhvikaid. Talvel hea keldrist võtta ja retke meenutada. 

Aga otseloomulikult ei jäänud unarusse ka "fotokorilus". Selle saagi pistan siia kõigile huvilistele "mekkimiseks"

Selle pildi ristisin ma "Ahnepätsu paradiisiks" - niipaljukest kui silm haaras, olid vaateväljas seened-seened-seened :D

 Seda kaunitari nimetaks ma "Daam punase kübaraga" ning lisaks, et kübaranõelgi olemas :)

 Siin piiluvad otse raja ääres samblast välja "Kaksikud"

 Siis püüdis pilku üks paljurahvuslik seenekänd.

 See seenenööp oli nii armas omas pesas, et teda ma kotti lõigata ei raatsinudki.

 Ja siis keskpaiga teed uudistas ilmailu üks kena "Punamütsike"

Olgu siinkohal mainitud, et see metsarada ei ole just eriti rohkelt tallatav.

 Putukatega püüan ma siiani sõprust sobitada, mõningased edusammud on märgatavad, aga suureks neid pidada ei saa. Selle pildi napsamisel veendusin ma, et ämbliku-Ärtu oli vist rohkem häiritud kui mina. Temal näis olema lausa paaniline hirm, et ma pildi asemel ta seent himustan, sest mu lähenedes sirutas ta end litsuvalt seenele, iga keharakk rõhutamas žesti: "MINU!"

 "Seenemikk"

 Sellele vaatele tekkis kohe pealkirjaks "Seljamäe seenerada"

Ning lõpetuseks "Unistus Jaapanist"

Päev Seljamäe õppematkarajal

Möödunud päikselisel laupäeval otsustasime, et teeme tutvust mõne uue matkarajaga. Valik langes Seljamäe looduseõpperajale.

Seljamäe looduse õpperada asub Lääne-Virumaal Vinni vallas Tudu metskonna maadel ning teeb ringi ümber Punasoo lõunaosa.  
Muistendi järgi saanud Punasoo oma nime järgmiselt: Kalevipoeg olla naabruses asuvat Sirtsi sood üles kündnud. Kui ta pärast töö lõpetamist hobuse puhkama jätnud, tunginud hobusele kallale hundid. Nad murdnud Kalevipoja hobuse Punasoo kohal maha, soo saanud nime murtud hobuse vere järgi.  
Õpperaja on loonud Tudu metskond. Tähistatud raja kogupikkus on veidi üle 5 km, millest väidetavalt rokem kui 1 km kulgeb laudteel. Rada on loodud ennekõike nendele, kes tahavad aega veeta looduse rüpes ja peavad lugu puutumatust loodusest. 

Vaated olid tõesti kaunid ning ilm suisa suviselt soe.

Auto pargitud, asusime siis metsateele, alustuseks jupike metsarada, siis tõus Seljamäele, trepist :) Oli ka võimalus nn mäkke ronida.

Rada läbib metsa- ning osaliselt ka rabamaastikku. Minu kurvastuseks ei jäänud meile silma ainsatki rabajärve ega laugastki, see võib ühelt poolt olla tingitud ka sellest, et mingil osal Punasoost toimub turba ammutamine. On raske uskuda, et selline tegevus ümbritsevale loodusele oma jälge ei jäta. Kuid tõele au andes, ei kaldunud me ka rohkem kui sammuke laudteelt kõrvale, kuna rajale minnes olime otsustanud, et kummikuid jalga ei pane. Kohalikelt uurides saime selleks ka julgust juurde, sest nad kinnitasid, et laudteid tallates ei teki meil ka vajadust. See pidas paika.

Loodus on seal tõesti pea, et puutumatu - kui puu langeb, siis sekkutakse vaid niipalju, et rada vabastatakse. Kui aga kannatab raja ümber suunata, siis jääbki langenud puu oma viimsesse paika, kuniks aeg oma töö teeb...

See sillake aitas matkajat kuiva jalaga üle põdraallikate - mis olid või on siiani, põtradele joogipaigaks. Need allikad ei olegi tavapärased allikad, sest need ei toitu põhjaveest, vaid joogikohtade vesi on soovesi,  mis pressitakse vee enese survel turbasamblast välja, tegu on rabaojaga.

 

Rajal saab vahepeal ka jalgu puhata, lõket teha ning keha kinnitada. Lõkkepuud on kenasti varjualuse kõrval tuletegijat ootamas, kehakinnitus tuleb omal ühes võtta. Meilt ootavad rajahooldajad, et matkajad endast jälgi prügi jms näol maha ei jäta. Me oleme oodatud ning meil palutakse külalislahkust mitte kuritarvitada - et oleks kasvõi enesel hea meel tagasi tulla.

Raja pikkuseks oli 5 kilomeetrit, aga mina olen absoluutselt veendunud, et metsa- ja matkaradade 5 km ei ole ekvivalentne tsivilisatsiooni 5-e kilomeetriga :D. Arvamuse kujundab asjaolu, et metsas kulub aega ca 1 tund kilomeetrile, linnas... võib sama aja kulutada ehk kaubanduskilomeetrile :)

Noh, on nende kilomeetritega kuidas on, päev oli mõnus ja meelikosutav, olgugi, et kodus sai neid tüütuid põdrakärbseid kuuma vanniga tükk aega tõrjuda :)

Koduteel aga avastasime, et keegi on püüdnud vist kuud tõrvamas käia:

Folk pildis

 

Pildil on Käsmu Meremuuseumi Viikingilaev Aimar

Kuna ma siin vahepeal sain agiteerivaid ja hurjutavaid märkusi, et jutt võiks ikka piltidega illustreeritud ka olla, siis pistan välja mõned helgemad hetked Viru Folk 2010-st.  

Üritus ise vältas kolm päeva, ehk siis ajavahemikus 06. - 08. august 2010 ning toimumispaigaks Käsmu kapteniküla, mis paikneb Lahemaa rahsvuspargi alal. Ja ma tean, et Viru Folgi vaimne sünnipaik asub Lahemaa Matkakeskuse saunas, ehk siis tore mõte selliseks ettevõtmiseks sündis seal :)

Mina paraku olin nii laisk, et reedeõhtul end kuhugi välja vedada ei viitsinud ning sestap sai folgitud 07. ja 08. augustil.

Põhirõhk läks siiski esinemiste kuulamisele-nautimisele, kuid aeg-ajalt taipasin ka mõne klõpsu teha. 

Avapauguks sai mulle Taulide ja sõprade kontsert - väääga väärt kõrvapaitus. 

Perenime Taul kandis laval kolm kena naisterahvast Triinu, Anu ja Tuuli, selgitusest aga ilmnes, et ainult kaks neist on omavahel õed - Anu ja Triinu, kolmas - Tuuli, on samast suguseltsist. Ja kui mälu alt ei vea, siis kolmekesi kooslaulmine toimus avalikult esmakordselt. See oli kena kuulata, sestap loodan, et ei jäänud viimaseks korraks :)

Ja kui on aset leidmas selline vägev üritus, siis on otseloomulikult kohal ka igas kaliibris pildipüüdjaid. Mina napsasin oma aparaati neist ühe, kes on toredas Delfi pildisaidis äärmiselt kirglikult vihatud, kuid kelle teravad ja otsekohesed ütlemised minule kamaluga tarkust külge on suutnud pookida. Nimesid mainimata libistan siia aukartustäratava persooni pildil ;) Siira lugupidamisega!

Kogu Käsmu kapteniküla oli täis pillutatud lavasid.

Ühel ajahetkel võtsid Metsalaval kohad sisse Tuulelõõtsutajad - taaskord üks sümpaatne avastus, kes rahvast lõbustanud-tantsutanud juba kümmekond aastat.

Ning üheks ilusaks hetkeks kujunes pühapäevane kohtumine Tõnis Mägiga. 

Mäks ei petnud ootusi-lootusi. Rahvast oli teda selles meeletus kuumuses kuulama tulnud üüratumalt palju - vanameister oli meeldivalt hämmingus, uurides meilt - oma publikumilt, et kas meil tõesti ei oleks olnud meeldivamat tegevust selleks kuumaks keskpäevaks... Mina arvan, et midagi meeldivamat oleks olnud raske välja mõelda... Kaunis ja hingestatud esinemine, mida toetasid oma panusega Kärt Johanson, Robert Jürjendal ning Citra Krista Joonas.

Lõpp kujunes folkimisel, nagu varemalt kirjutatud, tormiliseks :)

Järelvaade tormi tööle:

Ja kui keegi vaid küsiks puudelt: "Kuhu see marutuul läks?" Siis vastus on neil valmis: "Sinna!"

Kohtume Viru Folgil 2011!

Kohtumispaik ikka Käsmus! 

Toimumisaeg 12. - 14. augsut 2011 :):):)