Päev Seljamäe õppematkarajal

Möödunud päikselisel laupäeval otsustasime, et teeme tutvust mõne uue matkarajaga. Valik langes Seljamäe looduseõpperajale.

Seljamäe looduse õpperada asub Lääne-Virumaal Vinni vallas Tudu metskonna maadel ning teeb ringi ümber Punasoo lõunaosa.  
Muistendi järgi saanud Punasoo oma nime järgmiselt: Kalevipoeg olla naabruses asuvat Sirtsi sood üles kündnud. Kui ta pärast töö lõpetamist hobuse puhkama jätnud, tunginud hobusele kallale hundid. Nad murdnud Kalevipoja hobuse Punasoo kohal maha, soo saanud nime murtud hobuse vere järgi.  
Õpperaja on loonud Tudu metskond. Tähistatud raja kogupikkus on veidi üle 5 km, millest väidetavalt rokem kui 1 km kulgeb laudteel. Rada on loodud ennekõike nendele, kes tahavad aega veeta looduse rüpes ja peavad lugu puutumatust loodusest. 

Vaated olid tõesti kaunid ning ilm suisa suviselt soe.

Auto pargitud, asusime siis metsateele, alustuseks jupike metsarada, siis tõus Seljamäele, trepist :) Oli ka võimalus nn mäkke ronida.

Rada läbib metsa- ning osaliselt ka rabamaastikku. Minu kurvastuseks ei jäänud meile silma ainsatki rabajärve ega laugastki, see võib ühelt poolt olla tingitud ka sellest, et mingil osal Punasoost toimub turba ammutamine. On raske uskuda, et selline tegevus ümbritsevale loodusele oma jälge ei jäta. Kuid tõele au andes, ei kaldunud me ka rohkem kui sammuke laudteelt kõrvale, kuna rajale minnes olime otsustanud, et kummikuid jalga ei pane. Kohalikelt uurides saime selleks ka julgust juurde, sest nad kinnitasid, et laudteid tallates ei teki meil ka vajadust. See pidas paika.

Loodus on seal tõesti pea, et puutumatu - kui puu langeb, siis sekkutakse vaid niipalju, et rada vabastatakse. Kui aga kannatab raja ümber suunata, siis jääbki langenud puu oma viimsesse paika, kuniks aeg oma töö teeb...

See sillake aitas matkajat kuiva jalaga üle põdraallikate - mis olid või on siiani, põtradele joogipaigaks. Need allikad ei olegi tavapärased allikad, sest need ei toitu põhjaveest, vaid joogikohtade vesi on soovesi,  mis pressitakse vee enese survel turbasamblast välja, tegu on rabaojaga.

 

Rajal saab vahepeal ka jalgu puhata, lõket teha ning keha kinnitada. Lõkkepuud on kenasti varjualuse kõrval tuletegijat ootamas, kehakinnitus tuleb omal ühes võtta. Meilt ootavad rajahooldajad, et matkajad endast jälgi prügi jms näol maha ei jäta. Me oleme oodatud ning meil palutakse külalislahkust mitte kuritarvitada - et oleks kasvõi enesel hea meel tagasi tulla.

Raja pikkuseks oli 5 kilomeetrit, aga mina olen absoluutselt veendunud, et metsa- ja matkaradade 5 km ei ole ekvivalentne tsivilisatsiooni 5-e kilomeetriga :D. Arvamuse kujundab asjaolu, et metsas kulub aega ca 1 tund kilomeetrile, linnas... võib sama aja kulutada ehk kaubanduskilomeetrile :)

Noh, on nende kilomeetritega kuidas on, päev oli mõnus ja meelikosutav, olgugi, et kodus sai neid tüütuid põdrakärbseid kuuma vanniga tükk aega tõrjuda :)

Koduteel aga avastasime, et keegi on püüdnud vist kuud tõrvamas käia: