Sealsed rannaosad pakuvad alati midagi silmale, ihule ja hingele.
Maikuu viimase päeva õhtul, mis oli ilus ja päiksene, võtsin ette sõidu sealsete randade juurde.
Kuigi kohalejõudes oli olukord mõnus ja soe ja vaat et suvinegi, läks päikese laskudes õhk aina külmemaks ja - "ohh üllatust" - sääserikkamaks :P Ainus koht kuhu nood vereimejad ei tikkunud oligi veepiir.
Aga nüüd siis fotokroonikast :)
Kuigi kohalejõudes oli olukord mõnus ja soe ja vaat et suvinegi, läks päikese laskudes õhk aina külmemaks ja - "ohh üllatust" - sääserikkamaks :P Ainus koht kuhu nood vereimejad ei tikkunud oligi veepiir.
Aga nüüd siis fotokroonikast :)
Alustuseks sai klõpsitud niisama, et ära oodata loojang.
Vaatasin end kividel nokitsevaid linde ja siis ühtäkki jäi silma kivi, kus polnud pesa ega midagi, vaid üksik muna. Lähenedes (liiga ligi siiski ei tihanud minna) ei tulnud kuskilt lagedale ka ühtki kaitsvat munejat... ei tea siis, kes ta sinna hülgas või ongi kellelgi munad sedasi "ripakil" või siis on kord kodurahu nii pikalt häritud, et sellest munast üht piiksujat enam oodata ei olegi...
Pesasid, hubaseid ja korralikke, oli seal suht ohtralt, aga neile küll ligi ei lastud, kohemaid oli mõni ärritunud ja vapper tiivuline peakohal ähvardavalt hurjutamas :)
Siin kivil istubki üks agar pesavalvur - niipea kui end pesa suunas nihutasin, läks kisaks. Loobusin siis mõttest mõni pesa pilti püüda ja napsasin hoopis valvuri enda kaadrisse :) Aupaklikult "ohutust kaugusest"
Vainupea jõgi oli kevadiste suurvetega kõvasti oma sängi laiendanud ja suuet merre samuti. Jõemudaga olid meresuunas seilanud ka jõekarplased. Eemalt ei saanud ma mitte aru, mis asi sellised kulgevad vaod mudasse tekitada küll võinuks olla, aga lähemale minnes olid ka tegelased avastatud - . Pean siinkohal tunnistama, et ei ole ennemalt jõekarpi nö elusast peast kohanudki. Ukerdasin siis sääl jõekaldal, tasakaalu pingsalt hoides ja võideldes hirmuga selt hapralt liivaselt kaldalt vette prantsatada, et "elu leid" fotole jäädvustada. Nende edasiliikumist oli päris vahva jälgida. Pole just kõige kenam tegu, aga ma nii igaks juhuks, teadmistejanus, surkisin ühte neist pillirookõrrega. Muidu nii uje ja aeglane tüüp kadus helikiirusel siuhti oma karpi ja mul ei jäänud muud, kui rõõmustada, et ninapidi liiga ligi polnud :)) vastasel juhul oleks nina karbikaante vahele jäänud :P (OK, klõpsatust just kosta polnud)Igastahes väga meelierutav uus tutvus, minule, loodan, et limus mulle selle ehmatava katse andestas.
Ja veel enne loojanguid üks ülesvõte Vainupea külas asuvast Vainupea kabelist, see on küll tõele au andes juba paar nädalat varem pildistatud, puud, nagu näha, sellal veel lehti ei kandnud. Aga kuna kabel on küla lahutamatu osa ja kohati ka nö visiitkaart, siis oleks patt see siin äratoomata jätta. Ja kuna seal kabelis pihitooli ei ole, siis seda pattu ma oma hingele ei võtaks :)Edasi siis juba vaateid vee- ja taevapiirile :)
Päike oli lähenemas veepiirile, peitudes ühe sünkja pilvesiilu varju, heites merele sellist mõnusat sooja lõhekarva jumet, vett silmipaitavalt sillerdama pannes...
Kuna meri oli absoluutselt vaikne, vaid õhkõrnalt virvendades, kulges päikse heidetud valgus postina vaataja suunas, kujutades taeva ja mere koostööna sõna "ilmailu" algustähe :))Öeldakse, et kui Päike tagasi vaatab, tuleb päikseline homme :)
Nii oligi :))
