neljapäev, 4. oktoober 2012

Vaikuse manifest...



Nii nad seal tee ääres seisid, vaikselt, märgates möödasõitjaid, aga võib-olla ka mitte...
Ega nad kedagi kõnetanud küll, no vähemasti mitte otsesõnu. Unelesid udulooris, vaikselt, samas nii kõnekalt. Või vist siis ikkagi mind kõnetasid... sel korral, sest seisma ma jäin ja kuulatasin, vaatasin ja jäädvustasin... kah vaikides...


Ja nüüd ma jätkan nende kombel... vaikselt, märgates, kõnetamata... kõnelemata...
Nõnda on asjakohasem... on selgem... on arusaamatustevabam ja rahumeelsem...
Püsin oma pehmes udulooris :)
Olge hoitud!!!