Kliimasoojenemine???

Täna oli mõnusalt soe ning viimaks ka vihmane ilmake... vihmasabinaga, olgu öeldud, mitte äikesetormiga või mõne muu jõulise ilmailminguga...

Uitasin ma aias, kui ühtäkki teispool aeda miski mu pilku püüdis ... ei suutnud ma uskuda oma silmi... 

Tundub, et sel soojal suvel on tagajärg :D Loodetavasti ainus selline uue liigiga tagajärg - mingeid putukaid ja madusid me vist eriti ei ootaks... 
Selline rahulik sell on igati teretulnud - muruniitmist ehk ka harvem ;)

Võtsin oma julgusenatukese kokku ning viskusin "tulnuka" ette käpuli, paludes luba portreeks - tundub, et tal polnud selle vastu midagi - seni, kuni ma ta püha söömaaega ei sega...

Tore isend, kuid minu jaoks suts uje ning igav :) aga võib-olla ta lihtsalt nautis oma sööki...

Lähemalt uurides selgus siiski, et loomake on vaid "maale puhkama" toodud linnakärast. Veel sellise õnnetu saatusega, et eelmine pererahvas tüdines tast väidetavalt ära ning heitis siis lemmiku üle loomaia tara, lootusega, et ta sealt ehk kodu leiab... Tallinna Loomaaed ei vaimustu sellistest teguviisidest - nad ei ole siiski varjupaik hüljatutele, kuid Kilbi (nimi jäi mul täpsustamata) õnneks leidus lahke pere, kes ta oma hoolde võttis ja vahel nüüd siis sedasi pealinnakärast väikelinna puhkama ja "kodutoitu" nautima toob :)

Veidike värve kevadest

Peale pikka üksluist valget perioodi oli üsna hea meel siit-sealt värvilaike leida. 

Murulapp ise on suht troostitult luitunud ilmega - veel, aga seda kaunimad näivad sellest päikesepoole pürgivad lilleõied.

Tänaseks on muidugi enamjaolt metsaalusedki sinililledest rikkalikult kaetud, sekka ülaseid ja paiseleheõisi, kuid sellest hoolimata poetan siia oma möödunudnädalsed aialeiud :)

See üksik kaunitar on sünnist saati sama tooni olnud, kuid järgmine paar on lasknud end ilmselt mingist sursugusemast (ehk safranist?) tõumäärangust mõjutada, kuna algselt olid nad valged, väheste lillakate juttidega :) Tänaseks on need õied omandanud ühtlase helelilla värvi.

Selliselt murulapist kasvavad lumikellad on minu suureks nõrkuseks - ma võiks neid tunde kõhuli murul lebades imetleda :))

Joogi Murjoona

Sirvisin täna oma pildimasina panka ja taasavastasin ühe hetke, mille mu lemmikloom kunagi piltimiseks pakkus :)

Eks ta ole vaadanud mu joogaharjutusi kõrvalt ja otsustas viimaks "puust ja punasena" üht korralikku üldsirutust-venitust demonstreerida. Et sirutuse detaile viimseni selgeks saada - selleks jäädvustasin õppetunni pilti :)

Sedasi siis saab unise või muidu kohendamist vajava keha triksi-traksi ja tegusaks:

Väikesed Päikesed

Juhtus ime - ühel päeval näitas end Päike :)

Napsasin fotoka ja kasutasin lõunapausil võimalust haruldast külalist purki püüda.

Päike polnud kade - kinkis mulle päris mitu pisikest killukest endast :)

Uneajast Viru rabas

"Merje, mis arvad, kui läheks homme pool 6 rabasse? Kujuta ette seda härmatist, udu, tõusvat...."

"Päikest... Muidugi lähme!"

Pikalt mõtlemata otsustatud -Viru raba, me tuleme!

Äratus, laupäeva hommik, 02. oktoober, kell 04.50, piknikukott soojade jookide ja kehakinnitusega kokku, fotokott juba hakkamas, minekule. Teekond kujunes küll plaanitust aeglasemaks, kuna kogu ilm oli mattunud läbipaistmatusse uduvatti, aga kohale me saime. Hinges küll mõningane ärevus, et kas udu ka rabas teed leida laseb, kas piltida saab jms asjatud mured :)

See mis meid rabas ees ootas oli lihtsalt võrratu. 

Meid võttis vastu õrn uduloor, härmas rabamaastik ja nõrk tõusva päikese kuma - hingematvalt kaunis.

Sõnad on siinkohal jõuetud, pakun ülevaadet fotode näol.
Kord avanes meile klaarim vaade, kord udusem - ning päikese tõustes hakkasid laukasilmad väga mõnusalt aurama, luues sellise mõnusa müstilise uduloori.

 

Mingil ajahetkel oleks aga keegi justkui värvid vaateilt maha kruvinud - see kajastub ka fotodelt, ei ole töötluse tulem, vaid ongi pea, et mustvalge originaalfoto. 

 

 

 

 Sellele tilgakesega pildile on jäänud näha ka piiskadena mahalangev udu.

Vanarahvas teab öelda, et kui udu langeb maha, tuleb ilus päikseline ilm - see ütlus peab paika!

  

Ja värvivaene see retk siiski ei olnud - värve leidus rabas väga palju ja igale maitsele :) nagu see sambalaik siin.

Udu langedes tekkis ämblikuvõrkudele kaunis pärlendus, mis tegi nad ka kergemini märgatavaks ning sütitas tõsise tuhina neid pildile püüda. Neid oli seal väga-väga palju :-)

Seda veepiirile rajatud võrku pilti püüdes ma kohe ei märganudki, et pärlid nii kaunilt ka veepinnal peegelduvad...

 

Too sillake on peaaegu et rabatee lõpusirgel ning millelt tagasivaates tekkis mul nähtule pealkirjaks: Sillake vaikusesse...   

Oli mõnus hommikupoolik, mille eest siiras tänu kaasseiklejatele Merkale ja Avele!

Seljamäe seene-eri :)

Nagu eelnevalt juba jagatud sai, veetsin sügise esimese laupäeva Seljamäe loodusõpperajal.

Tänavune sügis on "korilastele" eriti meelepärane. Mets on seeni täis. Kui kuni poole maani oma matkast suutsime  end talitseda ning loodust imetleda, siis mingil ajahetkel sai korilane meis võitu, mille tulemusena kandsin mina koju korraliku kotitäie mõnusaid männiriisikanööpe :), kaasmatkaja kotikese kukeseeni ning nutsaka jõhvikaid. Talvel hea keldrist võtta ja retke meenutada. 

Aga otseloomulikult ei jäänud unarusse ka "fotokorilus". Selle saagi pistan siia kõigile huvilistele "mekkimiseks"

Selle pildi ristisin ma "Ahnepätsu paradiisiks" - niipaljukest kui silm haaras, olid vaateväljas seened-seened-seened :D

 Seda kaunitari nimetaks ma "Daam punase kübaraga" ning lisaks, et kübaranõelgi olemas :)

 Siin piiluvad otse raja ääres samblast välja "Kaksikud"

 Siis püüdis pilku üks paljurahvuslik seenekänd.

 See seenenööp oli nii armas omas pesas, et teda ma kotti lõigata ei raatsinudki.

 Ja siis keskpaiga teed uudistas ilmailu üks kena "Punamütsike"

Olgu siinkohal mainitud, et see metsarada ei ole just eriti rohkelt tallatav.

 Putukatega püüan ma siiani sõprust sobitada, mõningased edusammud on märgatavad, aga suureks neid pidada ei saa. Selle pildi napsamisel veendusin ma, et ämbliku-Ärtu oli vist rohkem häiritud kui mina. Temal näis olema lausa paaniline hirm, et ma pildi asemel ta seent himustan, sest mu lähenedes sirutas ta end litsuvalt seenele, iga keharakk rõhutamas žesti: "MINU!"

 "Seenemikk"

 Sellele vaatele tekkis kohe pealkirjaks "Seljamäe seenerada"

Ning lõpetuseks "Unistus Jaapanist"

Päev Seljamäe õppematkarajal

Möödunud päikselisel laupäeval otsustasime, et teeme tutvust mõne uue matkarajaga. Valik langes Seljamäe looduseõpperajale.

Seljamäe looduse õpperada asub Lääne-Virumaal Vinni vallas Tudu metskonna maadel ning teeb ringi ümber Punasoo lõunaosa.  
Muistendi järgi saanud Punasoo oma nime järgmiselt: Kalevipoeg olla naabruses asuvat Sirtsi sood üles kündnud. Kui ta pärast töö lõpetamist hobuse puhkama jätnud, tunginud hobusele kallale hundid. Nad murdnud Kalevipoja hobuse Punasoo kohal maha, soo saanud nime murtud hobuse vere järgi.  
Õpperaja on loonud Tudu metskond. Tähistatud raja kogupikkus on veidi üle 5 km, millest väidetavalt rokem kui 1 km kulgeb laudteel. Rada on loodud ennekõike nendele, kes tahavad aega veeta looduse rüpes ja peavad lugu puutumatust loodusest. 

Vaated olid tõesti kaunid ning ilm suisa suviselt soe.

Auto pargitud, asusime siis metsateele, alustuseks jupike metsarada, siis tõus Seljamäele, trepist :) Oli ka võimalus nn mäkke ronida.

Rada läbib metsa- ning osaliselt ka rabamaastikku. Minu kurvastuseks ei jäänud meile silma ainsatki rabajärve ega laugastki, see võib ühelt poolt olla tingitud ka sellest, et mingil osal Punasoost toimub turba ammutamine. On raske uskuda, et selline tegevus ümbritsevale loodusele oma jälge ei jäta. Kuid tõele au andes, ei kaldunud me ka rohkem kui sammuke laudteelt kõrvale, kuna rajale minnes olime otsustanud, et kummikuid jalga ei pane. Kohalikelt uurides saime selleks ka julgust juurde, sest nad kinnitasid, et laudteid tallates ei teki meil ka vajadust. See pidas paika.

Loodus on seal tõesti pea, et puutumatu - kui puu langeb, siis sekkutakse vaid niipalju, et rada vabastatakse. Kui aga kannatab raja ümber suunata, siis jääbki langenud puu oma viimsesse paika, kuniks aeg oma töö teeb...

See sillake aitas matkajat kuiva jalaga üle põdraallikate - mis olid või on siiani, põtradele joogipaigaks. Need allikad ei olegi tavapärased allikad, sest need ei toitu põhjaveest, vaid joogikohtade vesi on soovesi,  mis pressitakse vee enese survel turbasamblast välja, tegu on rabaojaga.

 

Rajal saab vahepeal ka jalgu puhata, lõket teha ning keha kinnitada. Lõkkepuud on kenasti varjualuse kõrval tuletegijat ootamas, kehakinnitus tuleb omal ühes võtta. Meilt ootavad rajahooldajad, et matkajad endast jälgi prügi jms näol maha ei jäta. Me oleme oodatud ning meil palutakse külalislahkust mitte kuritarvitada - et oleks kasvõi enesel hea meel tagasi tulla.

Raja pikkuseks oli 5 kilomeetrit, aga mina olen absoluutselt veendunud, et metsa- ja matkaradade 5 km ei ole ekvivalentne tsivilisatsiooni 5-e kilomeetriga :D. Arvamuse kujundab asjaolu, et metsas kulub aega ca 1 tund kilomeetrile, linnas... võib sama aja kulutada ehk kaubanduskilomeetrile :)

Noh, on nende kilomeetritega kuidas on, päev oli mõnus ja meelikosutav, olgugi, et kodus sai neid tüütuid põdrakärbseid kuuma vanniga tükk aega tõrjuda :)

Koduteel aga avastasime, et keegi on püüdnud vist kuud tõrvamas käia: