Täiu täis

Suvepäev - siirdusin randa. Päikesevõtmisest ei tulnud aga midagi, sest Päikesel oli puhkepäev - tema pikutas pehmes pilvevoodis ja luges lehte. Õnneks oli mul fotorelvastus ühes, luusisin siis ringi, kui korraga miski isemoodi värviline ja arusaamatu objekt mu tähelepanu köitis. Ämblik, või nagu me neid pikakoivalisi kutsume, õnneämblik... aga üsna õnnetu teine, täitanud, häbelik, rahulolematu. Püüdsin teda portreteerida, aga talle ei sobinud, pages varju, põikles, vist isegi torises - ma ise oleks torisenud küll, kui keegi mu vaevatud olukorda häbematult pilti oleks püüdnud... aidata ma teda ei osanud, kuigi hirmsalt oleks tahtnud. Nii peened koivad ja nõnda parasiite täis... 

Elu, mis parata, on kord selline... mitmekesine.

Vainopeal - kus siis ikka mujal :))

Sinna mind kisub, olgu see ilm milline tahes :)
Viimatisel käigul, päev peale ähvardavat Katiat, avastasin, et rannajoon oli tormiga taaskord ilmet muutnud, meri närib endale kaldast kogu aeg lisaruumi - varsti vist on metsaall väljas. Aga loodetavasti on selleni veel aega, kuid pilk merele näitas järgnevat:

Lainete tembud vaadatud, Päikese loojumine samuti, säädsin autonina kodupoole.

Kuna sealses külakeses on neid rannaalasid rohkem kui üks, otsustasin teha ka teise peatuse ning kaeda, mismoodi on olukord Vainopea Kabeli taga - sinna oli laskumas juba öö omade võludega, mida ma mitte niisama ei saanud vaadata, vaid ikka - läbi kaamerasilma ja sooviga jäädvustada seda ilu, mis mõneks ajaks lihtsalt unistavalt vaatama naelutas :)

Kunagi ma loodan, et taipan, mis on see magnet, mis mind aina ja aina ja ikka uuesti sellesse rannakülla tõmbab... ja seda juba pisikesest plikast peale, siis kui seal veel kurjad piirivalvurid olid ja öösel merevette ei lubanud... :)

Kliimasoojenemine???

Täna oli mõnusalt soe ning viimaks ka vihmane ilmake... vihmasabinaga, olgu öeldud, mitte äikesetormiga või mõne muu jõulise ilmailminguga...

Uitasin ma aias, kui ühtäkki teispool aeda miski mu pilku püüdis ... ei suutnud ma uskuda oma silmi... 

Tundub, et sel soojal suvel on tagajärg :D Loodetavasti ainus selline uue liigiga tagajärg - mingeid putukaid ja madusid me vist eriti ei ootaks... 
Selline rahulik sell on igati teretulnud - muruniitmist ehk ka harvem ;)

Võtsin oma julgusenatukese kokku ning viskusin "tulnuka" ette käpuli, paludes luba portreeks - tundub, et tal polnud selle vastu midagi - seni, kuni ma ta püha söömaaega ei sega...

Tore isend, kuid minu jaoks suts uje ning igav :) aga võib-olla ta lihtsalt nautis oma sööki...

Lähemalt uurides selgus siiski, et loomake on vaid "maale puhkama" toodud linnakärast. Veel sellise õnnetu saatusega, et eelmine pererahvas tüdines tast väidetavalt ära ning heitis siis lemmiku üle loomaia tara, lootusega, et ta sealt ehk kodu leiab... Tallinna Loomaaed ei vaimustu sellistest teguviisidest - nad ei ole siiski varjupaik hüljatutele, kuid Kilbi (nimi jäi mul täpsustamata) õnneks leidus lahke pere, kes ta oma hoolde võttis ja vahel nüüd siis sedasi pealinnakärast väikelinna puhkama ja "kodutoitu" nautima toob :)

Veidike värve kevadest

Peale pikka üksluist valget perioodi oli üsna hea meel siit-sealt värvilaike leida. 

Murulapp ise on suht troostitult luitunud ilmega - veel, aga seda kaunimad näivad sellest päikesepoole pürgivad lilleõied.

Tänaseks on muidugi enamjaolt metsaalusedki sinililledest rikkalikult kaetud, sekka ülaseid ja paiseleheõisi, kuid sellest hoolimata poetan siia oma möödunudnädalsed aialeiud :)

See üksik kaunitar on sünnist saati sama tooni olnud, kuid järgmine paar on lasknud end ilmselt mingist sursugusemast (ehk safranist?) tõumäärangust mõjutada, kuna algselt olid nad valged, väheste lillakate juttidega :) Tänaseks on need õied omandanud ühtlase helelilla värvi.

Selliselt murulapist kasvavad lumikellad on minu suureks nõrkuseks - ma võiks neid tunde kõhuli murul lebades imetleda :))

Joogi Murjoona

Sirvisin täna oma pildimasina panka ja taasavastasin ühe hetke, mille mu lemmikloom kunagi piltimiseks pakkus :)

Eks ta ole vaadanud mu joogaharjutusi kõrvalt ja otsustas viimaks "puust ja punasena" üht korralikku üldsirutust-venitust demonstreerida. Et sirutuse detaile viimseni selgeks saada - selleks jäädvustasin õppetunni pilti :)

Sedasi siis saab unise või muidu kohendamist vajava keha triksi-traksi ja tegusaks:

Väikesed Päikesed

Juhtus ime - ühel päeval näitas end Päike :)

Napsasin fotoka ja kasutasin lõunapausil võimalust haruldast külalist purki püüda.

Päike polnud kade - kinkis mulle päris mitu pisikest killukest endast :)

Uneajast Viru rabas

"Merje, mis arvad, kui läheks homme pool 6 rabasse? Kujuta ette seda härmatist, udu, tõusvat...."

"Päikest... Muidugi lähme!"

Pikalt mõtlemata otsustatud -Viru raba, me tuleme!

Äratus, laupäeva hommik, 02. oktoober, kell 04.50, piknikukott soojade jookide ja kehakinnitusega kokku, fotokott juba hakkamas, minekule. Teekond kujunes küll plaanitust aeglasemaks, kuna kogu ilm oli mattunud läbipaistmatusse uduvatti, aga kohale me saime. Hinges küll mõningane ärevus, et kas udu ka rabas teed leida laseb, kas piltida saab jms asjatud mured :)

See mis meid rabas ees ootas oli lihtsalt võrratu. 

Meid võttis vastu õrn uduloor, härmas rabamaastik ja nõrk tõusva päikese kuma - hingematvalt kaunis.

Sõnad on siinkohal jõuetud, pakun ülevaadet fotode näol.
Kord avanes meile klaarim vaade, kord udusem - ning päikese tõustes hakkasid laukasilmad väga mõnusalt aurama, luues sellise mõnusa müstilise uduloori.

 

Mingil ajahetkel oleks aga keegi justkui värvid vaateilt maha kruvinud - see kajastub ka fotodelt, ei ole töötluse tulem, vaid ongi pea, et mustvalge originaalfoto. 

 

 

 

 Sellele tilgakesega pildile on jäänud näha ka piiskadena mahalangev udu.

Vanarahvas teab öelda, et kui udu langeb maha, tuleb ilus päikseline ilm - see ütlus peab paika!

  

Ja värvivaene see retk siiski ei olnud - värve leidus rabas väga palju ja igale maitsele :) nagu see sambalaik siin.

Udu langedes tekkis ämblikuvõrkudele kaunis pärlendus, mis tegi nad ka kergemini märgatavaks ning sütitas tõsise tuhina neid pildile püüda. Neid oli seal väga-väga palju :-)

Seda veepiirile rajatud võrku pilti püüdes ma kohe ei märganudki, et pärlid nii kaunilt ka veepinnal peegelduvad...

 

Too sillake on peaaegu et rabatee lõpusirgel ning millelt tagasivaates tekkis mul nähtule pealkirjaks: Sillake vaikusesse...   

Oli mõnus hommikupoolik, mille eest siiras tänu kaasseiklejatele Merkale ja Avele!