Viimatisel käigul, päev peale ähvardavat Katiat, avastasin, et rannajoon oli tormiga taaskord ilmet muutnud, meri närib endale kaldast kogu aeg lisaruumi - varsti vist on metsaall väljas. Aga loodetavasti on selleni veel aega, kuid pilk merele näitas järgnevat:
Lainete tembud vaadatud, Päikese loojumine samuti, säädsin autonina kodupoole.
Kuna sealses külakeses on neid rannaalasid rohkem kui üks, otsustasin teha ka teise peatuse ning kaeda, mismoodi on olukord Vainopea Kabeli taga - sinna oli laskumas juba öö omade võludega, mida ma mitte niisama ei saanud vaadata, vaid ikka - läbi kaamerasilma ja sooviga jäädvustada seda ilu, mis mõneks ajaks lihtsalt unistavalt vaatama naelutas :)
Kunagi ma loodan, et taipan, mis on see magnet, mis mind aina ja aina ja ikka uuesti sellesse rannakülla tõmbab... ja seda juba pisikesest plikast peale, siis kui seal veel kurjad piirivalvurid olid ja öösel merevette ei lubanud... :)
Mina naudin ka neid sumedaid suveöid ja kasteseid hommikuid.
VastaKustutaKui mõnus on näiteks suveööl Hiiumaal mere ääres kivil istuda ja lihtsalt olla.
Vaadata merd ja kuulata ööhääli. Täielik nauding!
Muidugi ajab aeg-ajalt mingi jõud mind püsti, et öörahu rikkuda ja fotokaga paar kärgatusena kostuvat klõpsu teha :-)
:)
VastaKustuta