Suvepäev - siirdusin randa. Päikesevõtmisest ei tulnud aga midagi, sest Päikesel oli puhkepäev - tema pikutas pehmes pilvevoodis ja luges lehte. Õnneks oli mul fotorelvastus ühes, luusisin siis ringi, kui korraga miski isemoodi värviline ja arusaamatu objekt mu tähelepanu köitis. Ämblik, või nagu me neid pikakoivalisi kutsume, õnneämblik... aga üsna õnnetu teine, täitanud, häbelik, rahulolematu. Püüdsin teda portreteerida, aga talle ei sobinud, pages varju, põikles, vist isegi torises - ma ise oleks torisenud küll, kui keegi mu vaevatud olukorda häbematult pilti oleks püüdnud... aidata ma teda ei osanud, kuigi hirmsalt oleks tahtnud. Nii peened koivad ja nõnda parasiite täis...
Elu, mis parata, on kord selline... mitmekesine.
Toredasti kirjutad, Merle! Ja sellist vaatepilti võib vist vaid kord elus näha. Hea et fotovarustus ikka kaasas oli!
VastaKustuta:) Aitäh Ringa!
VastaKustutaSattusin telekastis ringi kolades loodusprogrammile, kus kõneldi ämblikumammade eneseohverdusest poegade ellujäämisel. Nimelt laskvat ema tittedel endale end täide kombel külge pookida ning toitvat neid siis, piinarikkast olukorrast olenemata, kannatlikult oma kehamahladega.. Ehk kajastabki see ülesvõte sedasama eneseohverdust??? Ei tea... küllap aeg annab vastuse...
VastaKustuta