Retk Šveitsi - Rheinfall ehk Reini juga

Juba teel lennujaamast koju teatas väikse kuti Šveitsi vanaisa, et nemad on plaaninud meid sobival ajal Reini juga vaatama viia, ühendades selle käiguga meeldiva kasulikuga, ehk siis teel vananvanaisa juurde vaatame üle ka Euroopa suurima joa. Kuna mitte kõik inimesed ei puhka, siis jäi kokkuleppeks, et sõidu teeme kolmapäeval, 21. juulil, pärastlõunasel ajal. See omakorda seadis ka ajalimiidi ning juga saime vaatama kahjuks vaid vaateplatvormidelt, laevasõiduks mahti ei olnud - mille üle ma õhkõrnalt kurvastasin. Kuid mulje oli sellegipoolest suurejooneline ning elamus ahhetamapanev :) Enne galeriid ka natuke ajaloost ning faktidest:

Rheinfall, ehk Reini juga on Islandi Dettifossi joa kõrval, mis on küll kaks korda kõrgem, aga Reini joaga võrreldes poole vähema veeläbivooluga, Euroopa suurim juga, mis on tekkinud Reini jõe sunniviisilistest kõrvalekalletest jõe algupärasest sängist erinevate jääaegade tõttu.
Rissi, ehk Saale jääaja jooksul (ca 120 000 aastat tagasi) suunati Reini jõgi Schaffhauseni linna juures oma esialgsest sängist paremale ning algupärase sängi tühjaksjäänud osa täitus Alpide kiviklibuga. Viimase jääaja tõttu oli jõgi taas sunnitud oma kuju muutma, kooldudes vibuna oma tänasesse sängi, läbides languse tugevas Malmi lubjakivisängis. Varasem tühjaksjäänud sängiosa täitus taaskord kiviklibuga. Oma praeguses pesas asub ta juba ca 15 000 aastat, olles seda siis aegade jooksul sobivamaks vorminud ja lihvinud.
Reini joa laius on 150-, kõrgus 23 meetrit ning sängi sügavaim süvis on 13 meetrine.
Vee läbivool suvisel ajal on ca 600 tuhat liitrit sekundis ning talvisel perioodil ca 250 tuhat liitrit sekundis. Ajaloo vältel vähim läbivoolava vee hulk on olnud 95 tuhat l/sek (1921.a.) ning suurim kogus 1 250 kantmeetrit sekunds. (1965.a.)
Alates 1983. aastast on Reini juga ja selle ümbrus Šveitsi rahvusliku tähendusega maastiku- ja loodusmäletsiste riiklikus varaloendis.

Kohalemineku juhendi leiad siit

Täiendav ning täpsustav info Rheinfall'i kodulehelt

Vaateplatvormidele pääses läbi Laufeni lossi hoovi, sinnapääsuks piletit lunastada tarvidust ei olnud, küll aga platvormidele, mille hind ajahetkel oli 5 CHF.
Meie laskusime alla liftiga, mis valmis alles viimase 1,5 aasta jooksul. Liftid aga toovad vaatajad ca poolele maale, edsi on laskumine treppe mööda. Ilmselt on valikus ka päris ülalt alla kulgevad trepid, päris kindlalt ma seda väita ei julge, aga kuidagi pidi ju ka varem alla saama :)

Veekohin oli kohapeal nii tugev, et ega seal teineteise juttu suurt kuulda ei olnud. Arvestades veemassiivi, ei tekita ka imestust.
Vaatasime siis vaikides ja mõnuledes. Vett tulvas tulla tohutu jõuga, mida madalamale me laskusime, seda vesisemaks läks, sest veemass tekitas langedes kahesuunalise vihmasaju - esmalt üles ja siis alla jõkke tagasi.

Kogu selles vasikavaimustuses suutsin aparaati saada sellised muljed:







Neid kahte kaljut kutsutakse seal Hingetantsukaljudeks. Ma kujutan üsna elavalt ette, et sealt ülalt juga vaadates hakkab hing helisemisele lisaks tantsisklema sees küll :)

Retk Šveitsi - Schlieren

Nagu ennamalt mainitud sai, oli voodikoht linnakeses nimega Schlieren. Linn paikneb Limmati jõe ääres, jäädes Zürichi linnast vasakule, ca 400 meetrit üle merepinna, hõivab ca 6,4 ruutkilomeetrist ala Šveitsi pinnast ning seal elab ca 15,5 tuhat elanikku, see arv on aga pidevas kasvamises. Mina pesitsesin pildilolevas majakeses, mis asub Uitikoner Strassel. Uitikon ise on järgmine linnake, mis paikneb juba kõrgemal mäejalamil. Ülevalpool asuvate majade akendest avaneb erakordselt mõjus vaade, kust on kätte näha ka meie järgnevate päevade vaatluseesmärgid, ehk siis märkimisväärse kõrgusega mäed, nagu Rigi ja Pilatus. Nendest veidi hiljem.


Saabumisele järgmisel päeval, 20.juulil, otsustasime võtta vaikselt ja rahulikult ning tiirutasime kodulinnas ringi. Kuna õde on isegi seal suht värske asunik, siis ei tea me veel pikka juttu veeretada. Üks oluline äramainimist vääriv tõsiasi on see, et hetkel on Schlieren Šveitsi enim ehitatav linn, see on seotud nii elanikearvu pideva kasvu-, kui ka majandustegevuste laienemisega. Turisti ja uudistajana ringi liikudes riivasid minu silma küll sealsed tornkraanade hordid. Suht sageli jäi kaamera tõstmata, sest esiplaanil "uhkeldas" tornkraana... Samas on see koha jätkusuutlikkuse huvides möödapääsmatu. Aga vaated, mis pilku püüdsid on sellised:

Linnakeses peab üks elanik lihtsalt nö miniloomaparki, kus üheskoos siblivad kanad, hüppavad jänkud ning kepsutavad kitsed. Meie väikemehele on see kiigeplatsi kõrval teine lemmikpaik, kuhu minna - aga lusti pakkusid nood pudulojused meilegi. Üks sokk oli end puule vinnanud ning räsis seal hoolega puukoort, päris pikka aega sikutas. Hiljem kui tiiruga tagasi temani saime, siis juba krõbistas seda saaki läbi närida. Rahulolevalt.




Sellises stiilis maju leidub sealmaal suht sageli. Mulle meenutasid need "aegu ammuseid" kui ma ise veel Saksas elutsesin. Sümpaatsed igati. Siin nüüd sama maja kahest küljest.
Kirikuid on sel maal äärmiselt palju, isegi Schlierenis oli neid rohkem kui üks. Ning... mulle alguses absoluutselt harjumatu asjaolu oli see, et sealsed kirikukellad teatavad sulle absoluutselt igast veerandtunnist. Seal olles sain ma tõelise olemuse lause: "õnnelikud inimsesed kella ei vaata" kohta selgeks. Nimelt - seda polegi sul vaja teha, sest iga veerandi tunni tagant teatab pimm-pomm mis aeg on, ehk siis igal täistunnil kaigub neli "veerandtunnirütmis" kellalööki, millele järgneb siis täistundide arv pimm-pomme, terake tempokamalt. Omal tuleb siis see meeles pidada, sest veerandtunnil kajab sulle üks helin, pooltunnil kaks, kolmveerandit kuulutavad kolm ning uut täistundi taas neli helinat, järgnemas tundidearv. Ja seda minu mäletamist mööda ööpäevringi. See aga pole kaugeltki veel kõik... mingil ajahetkel, päevasel ajal, hakkavad vastakuti kaikuma kahe torni kellad ning musitseeritakse kokku ca 10 minutit. Kui mind see esiti häiris, siis aegamisi tekkis harjumus ning Eestis, ma pean tunnistama, tundsin ma sellisest ajateatamisest suisa puudust.
Seisame Limmati jõe ääres, vaade üle maisipõldude (kraanadega) Schlierenile. Nende põllulappide juures oli teade, et tegu on mahepõllundusega.
Limmati jõgi voolas üsna kiirelt, aga sellest hoolimata oli vesi suht soe, proovisime järgi seal solberdades ning hulpijaid ning mõnulejaid leidus ka :) Esimene märkamine viis minu ja õe kergelt paanikasse, sest käed-jalad veest väljas siputas vetevoos üks vanem härra, kes meile lähenedes kohalikus keeles reipalt "Hoi! Schöne Mädels!" (ma kohalikku kirjaviisi ei oska, panin saksakeeli) hõikas, mis siis kodukeeli oleks: "Hei! kenad neiud!" ja järgnes midagi (Šveitsisaksakeeles), mis minu keeleteadmistele tuginedes oleks pidanud olema "jumalik ilm ja vesi". Paanika seljatatud, taipasime, et taadu NAUTIS seda tegevust täiel rinnal ning see tegi meid isegi kergelt kadedaks, sest ilm oli ääretult palav. Rohkemaks aga kui varbaidpidi vette minek, meil julgust ei jätkunud - pole ettevalmistust sellises voolus oma tahte läbisurumiseks :)

Edasi aga lihtsalt märkamisi






See muinasjutumaa oleks tahtnud suts paremat võttenurka, aga no ei saanud ligi ja võõrasse aeda ei tihanud sisse ka sadada... aga niisama mööda minna ka ei kõlvaud ju ometi ;)
Aga siinse maja kohta ütles õeraas, et see on ta lemmik. Koos arutledes jõudsime põhjuseni, et see sarnaneb suht nö kodusele ehitusstiilile - on terake eestilik, küllap see ta soosingusse seabki.

Loodetavasti saab too linnake varsti valmis, kraanad kaovad ning vaated paranevad - sest tegelikult oli tema nö natuke orus, natuke mäejalamil paiknemine kena - sooviks seda ka näidata, tornkraanadeta esiplaanil :)
Selle kena nartsissivärava taha jätangi siis valmimist ootava Schliereni.

Retk Šveitsi- Minemine

Suvi on puhkuste aeg, puhkuste ajal on tavaks ilma mööda hulkumised ning silmaringiavardamine teiste riikide uudistamisega. Olgugi, et öeldakse, et enne Pariisi minekut käi Nuustakul ära, läksin ma südamerahuga üle riigipiiri. Nõuannet rikkumata, sest mitte Pariisi, vaid Schlierenisse, mis asub otse Zürichi kõrval, kaunil maal nimega Šveits. Tõele au andes, seal linnakeses sai vaid põgus jalutuskäik tehtud ning öid veedetud. Seal elab hetkel minu väike õeraas oma perega.
Aga nüüd siis reisikronoloogia
Seiklus algas 18. juuli ennelõunal väljasõiduga Rakverest Tallinna lennujaama. See retk kulges viperusteta ning väljalend oli igati aus. Lend ei olnud paraku otselend, vaid vahemaandumisega Varssavis Frederic Chopini lennujaamas. Kui oleks pidanud algama järgmisele lennule minek, teavitas infotabloo, et pardaleminek on tühistatud ja täpsustav info 20-ne minuti pärast... Olgu, aega meil on...Klõpsutasin siis seni ootajaid ning lahkuma valmistuvaid või juba lahkuvaid lennukeid (läbi aknaklaasi paraku).


20 minutit hiljem aga saime teada, et edasi ei saa me kuhugi - lend tühistatud, tehnilistel põhjustel. Siis võttis kena naisterahvas meid sappa ja toimetas rahva uusi lennuvõimalusi leidma. Mina, mu õde ja tema poeg, kõik ühe perenimega, saime erikohtlemise osaliseks ning ilma igasugust vaeva nägemata pisteti meile pihku piletid 2 tundi hilisemale lennule Zürichisse - selle tingis asjolu, et meie reisiseltskonnas oli alla aastane "tita". Siinkohal pean mainima selle lennujaama teenindava personali ülisooja suhtumist lastesse ning lastega reisijatesse. Pardale minnes toimetati lapsega seltskond järjekorras etteotsa, jaamas sees oldi äärmiselt abivalmid, soojad ning vastutulelikud - südantsoojendav igatahes :) Aga tagasi teemasse: Kuna kuti papa kannab teist perenime, ei olnud temal alust privilegeeritud kohtlemiseks (kogu lahkusest hoolimata ei ole nad seal siiski hiromandid :) ) - asja lähemalt uurides selgus, et ka mitte mingisugust võimalust meiega samale lennule saada. Ja kõige hullem - üldse mitte samal päeval kojulennuks. Pere aga peab kokku hoidma ning ka meie loobusime edasilennu võimalusest ning lasime end kenasti LOT'i kulul (ja me olime kulukad kliendid - vähemasti hinnakirja alusel) viietärnihotelli majutada, et siis juba uuel päeval kõik koos edasi lennata.
Courtyard Marriotti hotell oli väga uhke ning igat oma tärni väärt. Tühjad kõhud said kenasti hõrkude roogadega täidetud, uni maitses neis "kobedates" tubades imehea ning hommikusöök hoidis eluvaimu sees terve päeva :P
Lõpusirge
Poetan siia mõningad "aerofotod" ehk siis klõpsud, mille napsasin lennukiaknast 19. juulil. Vaated Varssavile jäid jäädvustamata, kuna kuuletusin käsule välja lülitada kõik elektronseadmed.
Aga siis hakkasin kahtlema, et kas fotokaamera ikka suudab lennukijuhtimist üle võtta ning otsustasin, et riskin.




Õnneks sujus kogu ülejäänud reis ladusalt ning õhtuks olimegi kodus, ehk siis mina külas, võõrustajad kodus :)


Edasi juba mujeid Šveitsist! Kohtumiseni!

Kustumatu kirg

Vainupea rannaküla on koht, mille suhtes ei muutu ma vist kunagi ükskõikseks.

Sealsed rannaosad pakuvad alati midagi silmale, ihule ja hingele.

Maikuu viimase päeva õhtul, mis oli ilus ja päiksene, võtsin ette sõidu sealsete randade juurde.
Kuigi kohalejõudes oli olukord mõnus ja soe ja vaat et suvinegi, läks päikese laskudes õhk aina külmemaks ja - "ohh üllatust" - sääserikkamaks :P Ainus koht kuhu nood vereimejad ei tikkunud oligi veepiir.
Aga nüüd siis fotokroonikast :)

Alustuseks sai klõpsitud niisama, et ära oodata loojang.

Vaatasin end kividel nokitsevaid linde ja siis ühtäkki jäi silma kivi, kus polnud pesa ega midagi, vaid üksik muna. Lähenedes (liiga ligi siiski ei tihanud minna) ei tulnud kuskilt lagedale ka ühtki kaitsvat munejat... ei tea siis, kes ta sinna hülgas või ongi kellelgi munad sedasi "ripakil" või siis on kord kodurahu nii pikalt häritud, et sellest munast üht piiksujat enam oodata ei olegi...

Pesasid, hubaseid ja korralikke, oli seal suht ohtralt, aga neile küll ligi ei lastud, kohemaid oli mõni ärritunud ja vapper tiivuline peakohal ähvardavalt hurjutamas :)

Siin kivil istubki üks agar pesavalvur - niipea kui end pesa suunas nihutasin, läks kisaks. Loobusin siis mõttest mõni pesa pilti püüda ja napsasin hoopis valvuri enda kaadrisse :) Aupaklikult "ohutust kaugusest"

Vainupea jõgi oli kevadiste suurvetega kõvasti oma sängi laiendanud ja suuet merre samuti. Jõemudaga olid meresuunas seilanud ka jõekarplased. Eemalt ei saanud ma mitte aru, mis asi sellised kulgevad vaod mudasse tekitada küll võinuks olla, aga lähemale minnes olid ka tegelased avastatud - . Pean siinkohal tunnistama, et ei ole ennemalt jõekarpi nö elusast peast kohanudki. Ukerdasin siis sääl jõekaldal, tasakaalu pingsalt hoides ja võideldes hirmuga selt hapralt liivaselt kaldalt vette prantsatada, et "elu leid" fotole jäädvustada. Nende edasiliikumist oli päris vahva jälgida. Pole just kõige kenam tegu, aga ma nii igaks juhuks, teadmistejanus, surkisin ühte neist pillirookõrrega. Muidu nii uje ja aeglane tüüp kadus helikiirusel siuhti oma karpi ja mul ei jäänud muud, kui rõõmustada, et ninapidi liiga ligi polnud :)) vastasel juhul oleks nina karbikaante vahele jäänud :P (OK, klõpsatust just kosta polnud)
Igastahes väga meelierutav uus tutvus, minule, loodan, et limus mulle selle ehmatava katse andestas.

Ja veel enne loojanguid üks ülesvõte Vainupea külas asuvast Vainupea kabelist, see on küll tõele au andes juba paar nädalat varem pildistatud, puud, nagu näha, sellal veel lehti ei kandnud. Aga kuna kabel on küla lahutamatu osa ja kohati ka nö visiitkaart, siis oleks patt see siin äratoomata jätta. Ja kuna seal kabelis pihitooli ei ole, siis seda pattu ma oma hingele ei võtaks :)




Edasi siis juba vaateid vee- ja taevapiirile :)

Päike oli lähenemas veepiirile, peitudes ühe sünkja pilvesiilu varju, heites merele sellist mõnusat sooja lõhekarva jumet, vett silmipaitavalt sillerdama pannes...

Kuna meri oli absoluutselt vaikne, vaid õhkõrnalt virvendades, kulges päikse heidetud valgus postina vaataja suunas, kujutades taeva ja mere koostööna sõna "ilmailu" algustähe :))

Öeldakse, et kui Päike tagasi vaatab, tuleb päikseline homme :)










Nii oligi :))

Tervis taastub

ja metsamatkad on jälle päevakorral. Üle ebaloomulikult pika aja tundsin taas endas jõudu ja julgust loodusesse hulkuma minna. Pakasega, kohati vööni hangedes rümates ja hingeldades, õnnestus mul hankida köha, mis tuli, et jääda ligemale paariks kuuks minu lahutamatuks kaaslaseks. Isegi antibiootikumid ei suutnud meie liitu lahutada, alles kevadpäike ja mõõdukalt doseeritud värskeõhuvannid olid need, mis "talvetaudile" tuule alla tegid - peaaegu, jääknähtudega tuleb veidike veel tegeleda :))

Ohh kui mõnus oli taas pontu- ja pildipüssiga metsavahel "võimelda"!
Purki püüda veel suurt ei leidnudki, aga mõned leiud siiski mind ootasid.
Esmalt üks kaunis teokoda, mille omanik vist ise oli lõunasse põrutanud (variant, et ta hoopis kellegi teise kõhutäiteks sai, ei tundu mulle liiga rõõmus, kuigi, ega toiduahela vastu ei saa)

Kevadine õhtupäike on suhteliselt silmipimestav, aga äärmiselt meelikosutav sellegipoolest :)
Tollest kirkusest tingituna oleksin peaaegu tuimalt mööda vantsinud ühest tõelisest värvilaigukesest. Üks kibuvitsahakatis, kasvu teisel napilt 20 sentimeetrit, oli omale uhke mammu külge kasvatanud ning ilmselt tänu ta madalale kasvule polnud mari kellegi kõhutäieks saanud, vaid lumehanges kenasti talve üle elanud, et kevadisse olusse veidikene värvi lisada.
Putukatega on mul ka oma "isiklik suhe" või siis pigem, et kohe mitte ei teki mingit suhet... tänu taevale avastasin ma Ämbliku-Ärtu mammu imetlemas alles kodus, pilti arvutist uurides :)

Kevad käes

Tundub, et iga päikseline päev annab kevadele üha enam võimu. Eile ajas ta isegi ühe Lepatriinu ärkvele, kes siis vapralt märtsikellukestele jalutama läks. Siin ta on :))