Minu talv

Alguse sai kõik sellest, et november juba käis ja hirmsasti sai oodata lund ja talve, aga näed - ei antud. Ja nii ma siis igatsesin isekeskis, lugesin luulet ja ootasin, kuni jõulukaktus kampa lõi, ilusaid õisi pakkudes. Ja kuna eelnevalt hakkas silma Leelo Tungla luuletus pealkirjaga "Lumeootus", mis võttis kaunilt kokku selle, mis toimus mu enda meeltes, siis otsustasin jäädvustada lille pakutud õiteilu, potsatasin arvutitaha ja hakkasin fantaasiat lennutama... Valmis kaardike "Lumeootus"
Loomulikult lõpuks õppiski lumi pilvest langema, nõnda hästi, et ei saanud enam hoogu peetud ja tänaseks on lund ohoioioi kui palju. Aga mind see ei morjenda :) sain oma õppetunni, et soovidega peab olema ettevaatlik ning mida suurem mass soovib, seda uhkemalt too täide saab :))

Ühel kaunil talvepäeval...
"Päike!" - oli esmane hõige ühel talvisel nädalavahe- tusepäeval silmi lahti lüües. Ja siis läks kiireks :) kohvitass, võileib, hambapesu ja talvekreem põskedele ;)

On ütlus: "Pole halba ilma, on vale varustus!" - seega, korralikud vammused üll, fotokott selga ja LOODUSESSE!
Ilm oli tõesti lummavalt kaunis. Sai seal lumes sumada ja rühmata nii, kui ei kunagi varem.

Ühelt maalt vaatan - JÄNES - lumevangis vist, kössitab liikumatult. Ei muud, kui hinge kinni pidades teleskoopobje kaamerale ette ja "tulistama"... Aga ei, kõigest lumejänes, talveilma fantastiline looming :))

Otseloomulikult ei olnud ilmailu ka suusarahvast ükskõikseks jätnud ja nii lookleski üks kutsuv rada metsaveerel, härmavatis puuderiviga joont hoides, kaugusesse...

"Tule, tule, tuleeee!!!"
Kuid ma ei läinud...
Ma ei raatsinud teiste suusarada ära tallata :P





Aga see härmavatt - no olen mina oma elus härmatist näinud, aga vat säärast jõudsat kasvu pole ma küll osanud seni märgata :) Jaksu oli tal olnud ca 3cm kasvada, seejuures märkimisväärne näis, et ei olnud tal tungi taeva, ei maa poole vaid kulges teine maa ja taevaga paralleelselt - ilmselge otsustusvõimetus kumba eelistada :))

Ega ei saa ka pahaks panna, sest selle imekauni talve vaadete jäädvustamisel olen ise sama otsustusvõimetu... ja nii ongi neid suht valimatult aparaati püütud, sest igaüks näib eriline ja kordumatu. Eks ma siis jõudu mööda poeta neid ka siia.

Ühel teisel talvepäeval...

Lumi on hella embusesse haaranud rullsilopallid, pakkudes neile turvalist lumevooderdust ja -mütsi. Eemalt vaadatuna päris vahva.

Ja siis - kui muidu oli suht sombune päev, sai viivuks näha ka päikest :)

Sel kaadril näitan ma võimsad jääpurikad, mis kasvuks vaid paar päeva vajasid. Nende kasvutingimusi soosis asjaolu, et nad tilknevad suure veisefarmi räästas ja eks piimaandjad oma keha- ja hingesoojaga küta ruumi nõnda, et katus sulama tikub. Suisel aal on laut lustiks, külmaga tekitab farmerile ka peavalu - aga moodne kodu loomadel, mis kurta :))