Tervis taastub

ja metsamatkad on jälle päevakorral. Üle ebaloomulikult pika aja tundsin taas endas jõudu ja julgust loodusesse hulkuma minna. Pakasega, kohati vööni hangedes rümates ja hingeldades, õnnestus mul hankida köha, mis tuli, et jääda ligemale paariks kuuks minu lahutamatuks kaaslaseks. Isegi antibiootikumid ei suutnud meie liitu lahutada, alles kevadpäike ja mõõdukalt doseeritud värskeõhuvannid olid need, mis "talvetaudile" tuule alla tegid - peaaegu, jääknähtudega tuleb veidike veel tegeleda :))

Ohh kui mõnus oli taas pontu- ja pildipüssiga metsavahel "võimelda"!
Purki püüda veel suurt ei leidnudki, aga mõned leiud siiski mind ootasid.
Esmalt üks kaunis teokoda, mille omanik vist ise oli lõunasse põrutanud (variant, et ta hoopis kellegi teise kõhutäiteks sai, ei tundu mulle liiga rõõmus, kuigi, ega toiduahela vastu ei saa)

Kevadine õhtupäike on suhteliselt silmipimestav, aga äärmiselt meelikosutav sellegipoolest :)
Tollest kirkusest tingituna oleksin peaaegu tuimalt mööda vantsinud ühest tõelisest värvilaigukesest. Üks kibuvitsahakatis, kasvu teisel napilt 20 sentimeetrit, oli omale uhke mammu külge kasvatanud ning ilmselt tänu ta madalale kasvule polnud mari kellegi kõhutäieks saanud, vaid lumehanges kenasti talve üle elanud, et kevadisse olusse veidikene värvi lisada.
Putukatega on mul ka oma "isiklik suhe" või siis pigem, et kohe mitte ei teki mingit suhet... tänu taevale avastasin ma Ämbliku-Ärtu mammu imetlemas alles kodus, pilti arvutist uurides :)