Rannajoon Kõverpeeglis ;)

Minu uue lelu silm jäädvustab maailma mitmet moodi :)

Avastamist on temaga veel pikaks ajaks, kuna pole tal pilu kust pilti enne jäädvustamist vaadata, ega ka ekraani, kust tulemust kohe kiigata... on võimalusi mobiilsemaks töötamiseks, aga see on liikumistel suht tülikas... sellest kunagi ehk tulevikus ;)

Seevastu usun, et suvised seiklused vetevallas ja muud aktiivsemad ekstreemsused peaks saama purki kenasti :)

Eriti harjumatu on aga see, et senini olen ma harjunud, et kaamerat on täis kaks kätt :) siis too lelu on nats nagu spioonikas :D suts kobedam kui tikutops :P

Paraku-paraku... mina isiklikult fotomaastikul hindan tegijamaks siiski kobedamad relvad ;) Aga vbl on osalt see hinnang kinni mu enese vilumuses- veel ;)

Aga siit siis tulemused GoPro Hero3 katsetamisest:

 Peaaegu sirge horisont ;)

Kergelt kumer ;) 

Maakera siiski on ümmargune :)


Aparaadi kiituseks: lisaks pildistamisele ta ka filmib... ja kui igat liikuvat üritust ei taha filmida, siis ta suudab sekundis jäädvustada 30 kaadrit... päris põnev :)
Mida kõike ta veel suudab, seda ma alles avastan - aega- ja jõudumööda :)

Minu minut...

Eesti Vabariigi 95. sünnipäeval, 24.02.2013, toimus üle Eesti selline tore üritus nagu Eestimaa minuti jäädvustamine, seda siis ajavahemikul kell 13,00 - 13.01.

Kuna mul oli selleks päevaks ette võetud leivategu, siis kuhugi väljasõidule ma ei läinud. Kella kukkudes jätsin leivataigna viivuks omaette laagerdama ja võtsin kaamera, et kolme klõpsu kokkusidumisega jäädvustada meie kodutänava üks osa, jättes kaadrisse ka oma kodumaja :)

Selline see siis sai:

Kahjuks olin ma väga väga vale tähtaja meelde jätnud fotode esitamiseks, siis ajalukku meie tänav sel korral ei saanud... :) Aga sellest pole ka midagi, sest tema armsust see ei vähenda :)

Vaikuse manifest...

Nii nad seal tee ääres seisid, vaikselt, märgates möödasõitjaid, aga võib-olla ka mitte...
Ega nad kedagi kõnetanud küll, no vähemasti mitte otsesõnu. Unelesid udulooris, vaikselt, samas nii kõnekalt. Või vist siis ikkagi mind kõnetasid... sel korral, sest seisma ma jäin ja kuulatasin, vaatasin ja jäädvustasin... kah vaikides...

Ja nüüd ma jätkan nende kombel... vaikselt, märgates, kõnetamata... kõnelemata...

Nõnda on asjakohasem... on selgem... on arusaamatustevabam ja rahumeelsem...
Püsin oma pehmes udulooris :)
Olge hoitud!!!

Vainupea sadam

Ühel suvepäeval tundus valgus ahvatlev selleks, et napsata aparaati kaadrid panoraamiks Vainupea sadamast.

Sai see siis selline :)

Zürichi järv

Ma ei ütle Teile, et see saab olema lihtne.
Ma ütlen Teile, et see saab olema seda väärt!

Neid ridu lugesin täna hommikul, küll teises kontekstis, aga tegutsema nad mind ajendasid. Hiljem kordas sama mõtet, suts teises sõnastuses, üle ka minu "fotomaailma tugiisik" Jüri :) Siiras tänu Sulle, et olemas oled!
Noh, ja nii ma siis panoraamide maailma sukeldusin... ülaltoodud tsitaadiread leiavad hetkel minupoolse kinnituse ja alltooduna siis tulemus :)

Panoraam Zürichi järvest ja tolle ümbruses paiknevast on kogutud Uetlibergi vaateplatvormilt. Õnneks viis sellele paigale meid kaunis lähedale rong, kuigi veidikene tuli ka ise veel üles rühkida. Ma ei pea oma füüsilist vormi nõrgaks, ma võin pikki vahemaid tipa-tapa läbida, sealjuures kurnatust adumata, kuid tunnistan, et olen läbi ja lõhki madalmaa asunik, kuna mäkketõusudel sai end ikka kaunis hädiselt tunda, eriti, kui meist inimesi mööda "lendles", kes maailma võlusid enamjaolt kaks korda kauem juba nautimas olnud. Üldpildis piinlik, asjaolusid täpsustades - igati mõistetav :)) Meie kohalik "mägi" küündib merepinnast üle ca 318 meetrit, seesama koht (Uetliberg siis) aga ca 873 m, mis omakorda meie seikluse "kõrghetkele" siiski ca 3,5x alla jäi, samas edasiseks reaalsustaju tekitas :D

Aastal 2010 võtsime nõuks ka tollelsamal järvel laevasõitu teha, mis vältas kokku 4 tundi. Alguse sai reis "vaate vasakust servast", kuhu ta ka lõppes, ehk siis edasi-tagasi sõit, mis kulges sik-sakiliselt üle järve :) Laev või pigem siis praam, toimis ka ühistranspordina järvekaldal paiknevate asulate vahel. Maabudes võttis meid tookord vastu vihmane Zürich, mistõttu siis linnaretk olemata jäi, kuna me polnud varustatud ei vihmavarjude, ega ka -keepidega ning edasised päevad olid juba täismahus ära planeeritud Šveitsi muude võludega tutvumiseks.

Sel aastal siis õnnestus mul ka linnas tiirutada, millest lähiajal ülevaade nii pildis kui sõnas :)


Järvest detailsemalt järgmist: Kohalikus keeles Zürisee, saksakeeles Zürichsee, inglisekeeli tuntud kui Lake Zürich, on banaani kujuga järv, mis hõivab oma kasutusse 88,66 ruutkilomeetrise ala. Järve pikkus on 42 km ning maksimaalne laius 3,85 km. Maksimaalne sügavus 136 meetrit, kohalike sõnul isegi 143 meetrit, veetase 406 meetrit üle merepinna (jällegi! Meie Suur-Munamägi kõigest 318m ümp). Seda läbib Limmati jõgi, mille väljumiskohas asub Zürichi linn. Kohalike sõnul oli järvepind viimati kinnijäätunud aastatel 1962/1963. Järvevee kvaliteeti hinnatakse joogikõlbulikuks.

.... Or do not ;)

Mõne lillekese peale võib nina krimpsu vedada :D Või kes see nüüd teab, mis sedasi ilmet muutma sundis ;) Võib-olla miski nähtu, võib ju olla, et hoopis lahtine kroonleheke, mis kõditama kipub :) No kes see teise pähe ikka näeb, aga hetk on kõnekas - eks igaüks kuulaku ise tolle lugu :-))

Smell the flowers :))

Üks kaunis kevadpäev õe ja tema pojaga, Eestist suts lõunapool, kus ta juba täies võimus :)
Ilm oli ilus ja võtsime ette ühe lõõgastava jalutuse Schliereni linnas. Põnn on eriline looduselemb ning avaldas ühel ajahetkel soovi lihtsalt rohus elu nautida, mina loomulikult otsemaid rakendasin kaamera töösse ja sellest sündis üks armas hulk kaadreid :) Ütlema pean, et põnn tegi kõike oma südame järgi, meie vaid vaatlesime, jälgisime, imetlesime, imestasime :-))
Mu enese südant liigutas vist enim see:

 

















Pilt on pööratud suts nö unelma tooni... no tundus selliselt asjakohane :)